Võõral Planeedil

12

"Sa teed nalja või!?" hüüdsin ma kui ta lao ukse lahti tegi.
Olime mööda treppe umbes keldri sarnasesse ruumi sisenenud. Seest oli see pime kuid nägin eemal läbipaistvaid, umbes külmiku sarnaseid masinaid helendamas.
Ta sisenes ruumi ning lülitas tuled põlema.
Terve ladu oli täis riiuleid ja külmikuid. Riiulite peal oli igasugust pahna-krõpsudest kurgipurkideni. Külmikutes oli jäätiseid, külmutatud juur-ja puuvilju ning saiakesi. Seal oli isegi mitu külmutatud broilerit. Liikusin riiulite ja külmikute vahel uurides asju.
"Võta mida tahad." Ütles Gremon mu kõrvale ilmudes. Ma naeratasin ning liikusin riiuli juurde kus nägin nutella purki ning saia. Haarasin sealt veel ühe krõpsupaki ja veepudeli.
Istusin maha täpselt riiulite ette ning hakkasin nutella purki avama.
Oota, kus nad kõik need asjad saanud on?
"Kuule, Gremon!" Hõiskasin üle lao. Ta ilmus natukese aja pärast kusagilt riiulite vahelt välja, käes suur jäätise tops ning kaks lusikat.
"Mis on?" Küsis ta naeratades. Ta istus minu vastas olevale riiuli ette.
"Kust te kõik need toidud saite? Palun ära ütle, et te varastasite need." Mõtlesin nutella sulgemisele kuid nälg ei lasknud. Võtsin saia ning kastsin selle šokolaadi sisse.
"Ära muretse me ei varastanud need. Kõigi asjade eest on õiglaselt makstud."
"Miks teil neid üldse vaja läheb? Kas teil siin omal siis toitu pole?" Hammustasin saiast tüki.
"Mu isa...ta oli vaimustuses inimestest. Teie evolutsioon, arhitektuur, toit, filmindus kõik oli ta jaoks hämmastav. Võiks öelda, et ta oli isegi sõltuvuses inimeste elutingimuste uurimisega. Ta tahtis teada kuidas te arenesite. Üritas aru saada teie mõttemaailmast ja kuna me oma ajalugu ei tea siis teie oma uurimine aitaks ka võibolla meist aru saada. Sellepärast käime maal. Uurimas inimesi. Muidugi mitte inimkatseid tegemas. Need on inimeste luulud. Arvavad, et tulnukad tegid katseid nende peal või et tulnukad röövisid nende koera. Või need märgid põldude peal. Puhas jama." Ta naeris natukene ning siis jätkas.
"Me uurime teie toitu, elutingimusi, moodi, meditsiini, kõike, üritades teist aru saada. Ma arvan, et sa nägid meie mööbli sarnasusi Maaga. Enne mu isa oli siin kõik teistsugune. Kõik oli nii keeruline. Aga kõikidele ei meeldi muutus. Küll sa aru saad. Niiet põhimõtteliselt me uurime seda toitu siin ning isegi kasvatame kasvuhoonetes juurvilju aga kuna seda on nii palju ja me pole harjunud sellist keemiat sööma." Ta osutas mu nutella purgile. "Siis seda on küllaltki üle."
Olin tükk aega vait.
"Mul on kahju su isast." Ütlesin vaikselt. Olin nutella kinni pannud ning võtsin veepudeli kätte.
Ta lõi käega ja naeratas õrnalt.
"Ma olen harjunud sellega, et teda enam ei ole. Isegi siis kui tunnen temast puudust."
Avasin veepudeli ning võtsin lonksu. Järsku plahvatasin, et ma ei olnud küsinud mis planeedil me asume.
"Mis planeedi nimi on?" Ma ei saanud isegi aru miks ma seda kohe ei küsinud.
"Lamantre. Asume Perseuse galaktikas ja praegu oleme pealinnas Mantrises."
"Okei ja kuidas ma teid nimetan? Mina olen inimene aga ma väga ei usu, et teie olete ka inimesed."
"Noh ma arvan, et lamantrianid sobiks küll."
Kõlab nagu mingi ahviliik

Nägin kuidas ta jäätise topsi lahti tegi. See oli vanilje jäätis šokolaadi tükkidega. Tundsin kuidas kõht seda vaadates näljasemaks läheb.
Marleen sa juba sõid
Ta nägi kuidas ma seda jäätist vaatasin ning viskas ühe lusika mulle.
"Jagame seda, sest see on viimane." Ütles ta.
Liikusin talle lähemale, lõin lusika jäätisesse ja võtsin suure ampsu. Ta tegi sama ning nii läks edasi kuni jõudsime pool pakki ära süüa.
"Kuule kuidas sa jäätist sööd kui te seda keemiat ei kannata?" Küsisin ma lootes, et ta lõpetab söömise ning ma saan ise edasi jäätist mugida.
"Ma olen harjunud. Maal inimeste uurimine tähendab ka seda, et sa sulandud nende harjumustesse, keskkonda. Jäätis on üks mu lemmikumaid magustoite." Ta võttis ühe lusika täie ning ma tundsin kuidas lootus kaob.
"Palju sa siis Maal käinud oled?"
Ta oli hetkeks vait kuid siis vastas:"Päris palju kordi. Olen üks vähestest kes seal käia võib. Isegi osad teadlased, kes leiutasid need portaali masinad ei saa Maale. Meil on seal oma elamud milles elame. Sööme, joome teeme seda mida kõik inimesed. Õnneks pole veel keegi meid avastanud."
Mina ju tean teist
Tahtsin küsida mis nad minuga ette võtavad, sest ma ju tean nüüd nende olemasolust.
Nad võtavad seda kõike kuidagi liiga lihtsalt
Aga ega minagi erinev pole, tavaline inimene läheks hulluks kui midagi sellist temaga juhtuks kuid mina söön praegu jäätist koos tulnukaga
Yess Marleen sa oled täiega normaalne
"Aga kuidas te inimestest aru saate? Kas te suhtlete nendega üldse?" Uurisin ma.
"Meid on küll vähe kes saavad inimestest aru. Aga me saame hakkama. Mina oskan näiteks mitme riigi keelt." Ütles ta uhkelt naeratades " Ja need kes keelt ei oska kasutavad tõlkijaid."
"Kas ka eesti keelt?"
Ta noogutas.
"Niiet kui ma näiteks selle tõlkija ära võtaks ja räägiks midagi siis sa saaksid minust aru ja oskaksid vastata?"
"Nohjah."
Niikui ta seda ütles otsisin väikest nuppu mida ma enne märkasin ning vajutasin sellele. Võru tuli klõpsatusega lahti ning ma panin selle maha.
Ära ainult midagi nõmedat küsi
"Nii... ma olen väga väsinud ja tahaks magama minna. Kas saaksime üles tagasi minna?" Küsisin kavalalt naeratades.
"Muidugi saame. Korjame ainult asjad kokku." Ütles ta väikese aksendiga.
"Väga hea." Plaksutasin haigutades.

Korjasime asjad kokku ning suundusime üles. Lattu viiv uks oli täpselt köögi ukse kõrval niiet selle sain ma kergelt meelde jätta. Kuid ülejäänud tee minu toani unustasin ma kohe ära.
"Orienteerumisega siin majas läheb mul aega." Ütlesin ma kui olime minu toa ukseni jõudnud.
"Ära muretse küll hakkama saad. Siin mõned asjad vajavad lihtsalt harjumist." Ta naeratas ning vajutas mu uksele. Ma astusin sisse ning pöörasin ümber.
"Ma väga ei usu et kunagi selle kohaga ära harjun." Ütlesin pominal.
"Eks aeg näitab."
"Olgu, head ööd Gremon." Astusin ukse juurest kõrvale ning liikusin voodi poole.
"Head ööd Marleen." Ta vajutas ukse kinni ning ma jäin üksinda tuppa.
Panin veepudeli ning krõpsupaki mida olin laost kaasa haaranud öökapi peale. Läksin garderoobi ning panin endale suure särgi selga millega magada saaks.
Vannitoast tulles jäin veel aknast välja vaatama.
Kas ma tõesti olen siin?
Kuidas ma üldse täna öösel magada saan?
Istusin aknalauale ja vaatasin välja.
Kes oleks osanud arvata et minuga midagi sellist võiks juhtuda? Äkki ma magan? Olen tegelikult koomas ja kujutan kõike seda endale ette
See seletaks nii mõndagi
Kuid kui see kõik ikkagi päris on siis olen ma ikka väga suures jamas
Tundsin kuidas silmad raskeks muutusid ning ma heitsin voodisse magama.