Võõral Planeedil

7

"Kuule kuidas saab pimedaks minna kui siin on juba niigi pime." Küsisin Gremonilt pärast pikka vaikust.
"Noh vaata taevasse kas sa näed päikest?" Ütles ta.
Vaatasin üles. Peale helendavate kuude ja kaugete tähtede pole seal tõesti midagi.
"Ei." Vastasin.
"Meil ei ole üht valgus allikat. Taevas olevat seitset kuud valgustavad tähed. Sooja saame planeedi tuumast ja see hämar valgus tuleb paarikümne miljoni valgusaasta kaugusel olevalt tähelt. Meil on hea nägemine niiet me eriti ei muretse kui pimedaks läheb. Muidugi peegeldavad kuud ka valgust aga seda ainult natuke. Kuna planeet tiirleb ümber oma telje siis see valgus mis tuleb sellelt tähelt valgustab pärast planeedi teist poolt ja siin läheb pimedaks. Nii on meil siin pool öö ja teistel teisel pool hämar päev." Ta võttis selle kõik väga kiiresti kokku niiet mul kulus tükk aega uue info seedimisega.
"Peaaegu nagu Maal." Ütlesin lõpuks.
Ta noogutas.
Vaatasin maha. Lükkasin jalaga mõned punased kivid teelt eest. Kortsutasin kulme. Vaatasin ümberringi olevat maad. Kõik on kivine.
"Kus kõik taimed on?"Küsisin talt.
Ta keeras pead ja vaatas mulle kurvalt otsa.
"Kuna planeedil on vähe valgust siis siin taimi ei kasva. Mõned samblikud võibolla ja väiksemad taimed mis saavad hakkama vähese valgusega kuid muidu siin taimi pole. Räägitakse küll, et kusagil planeedi keskel kuhu paistab tähe valgus kõige rohkem kasvab üks puu. Kuid seda pole leitud."
"Kas sa arvad, et see puu on olemas?" Küsisin talt.
"See, et sa ei suuda tõestada selle puu olemasolu ei tähenda seda, et puud olemas pole. Tuleb lihtsalt põhjalikumalt otsida. Niiet jah ma arvan küll, et see puu on olemas." Ta naeratas ja me kõndisime edasi.

"Palju veel kõndida?" Küsisin kui tundsin, et jalad hakkavad valutama.
"Umbes 300 daligoni." Ütles ta rahulikult.
Olin segaduses.
Mis daligoni?
"Mis see daligon on?"
"Vadandust, ma unustasin ära. Daligon on meie kauguse mõõtühik. Ehk 300 daligoni võrdub ühe kilomeetriga." Ta naeratas.
Täitsa lõpp, see tüüp on ikka ehtne rõõmupall
Hakkasin mõtlema.
"Kust sa üldse tead, et 300 daligoni võrdub ühe kilomeetriga?" Piidlesin teda. Sellele küsimusele tahtsin kindlasti vastust. Ta teab kuidagi liiga palju Maast, meie mõõtühikutest ja presidentidest. Kahtlane.
"Eeeee......ma ei tea nüüd...küll direktor ise sulle seletab. Saad paremini aru." Vastas ta närviliselt.
Mis kurat siin toimub?!
"Ma loodan, sest mul on väga palju küsimusi ja ma ei lõpeta enne kui saan neile vastused." See võis liiga rangelt välja tulla kuid ma pidin näitama, et minuga ei lollitata.
Ta ei vastanud midagi vaid noogutas. Sain aru, et ma kõlasin vist tõesti rangelt.

"Teema vahetus. Kas sul on kõht tühi?" Küsis Gremon pärast piinlikut vaikust.
Tundsin kuidas kõht korises. Noogutasin. Ta soris oma jaki taskus ja võttis välja mingi batooni.
"See on proteiinibatoon. Söö see ära ja pärast kui direktori juures lõpetame otsime sulle midagi paremat."
Ta ulatas selle mulle. Uurisin seda. Täpselt samasuguseid saab minu kodu lähedal olevast kauplusest. Mõtlesin küsida kust ta sai selle kuid teadsin, et ta ei vasta mulle nagunii.
Sõin batooni ära ja panin paberi tasku.
Nägin kaugusest pikka musta hoonet. Sinnani oli veel natuke kõndida.
"Varsti oleme kohal. Siis saad oma vastused."
Mida lähemale me jõudsime seda murelikumaks Gremoni nägu muutus.
"Mis viga?" Küsisin vaikselt.
Ta vaatas mulle otsa ja raputas pead.
"Mitte midagi, lihtsalt mõtlesin."
Küll sa oled kummaline

Lõpuks jõudsime kohale. See oli umbes 30 korruseline hoone. Kõik sätendas nii et maja nägi välja nagu oleks see mustast suhkrust tehtud. Suured aknad peegeldasid hämarat valgust ja mulle tundus nagu viibiksin mingis maagilises paigas.
Marleen sa oled ikka täiega lapsik
Näpistasin ennast lootes, et ärkan üles kuid ei ärganud.
See ei ole uni ma olen päriselt ka siin
Liikusime uue lifti juurde. Mul hakkasid jalad värisema. Ei teadnud kas sellest, et ma pidin järgmisesse lifti minema või sellest mis seal üleval ees ootab.
"Milline ta on?"
"Kes?" Küsis Gremon vastu.
"Direktor. Milline ta on?"
Ta vaikis hetke ja siis ütles:
"Ta on rahulik kuid võib vahest väga pealetükkiv tunduda. Niiet kui ta sinult küsimusi küsib võib juhtuda nii, et ei jäta enne järgi kui saab neile vastused."
Astusime lifti ja see viis meid kõige viimase korruseni.
Ma ei viitsi mingeid mänge mängida ma tahan lihtsalt koju
Lift peatus ja me astusime välja. Meie ees oli pikk koridor.