Võõral Planeedil

13

"Hei, ma olen kodus!!" hüüdsin kodu uksest sisse kõndides. Mitte keegi ei hüüdnud vastu niiet teadsin, et olen üksi. Võtsin jalanõud jalast ning astusin koridori.
Söön natuke ja siis keeran magama
Liikusin mööda koridori köögi poole. Mu sammud kajasid nagu oleks täiesti tühjas majas.
Kööki jõudes tundsin veel hommikul tehtud pannkookide lõhna. Nägin külmakapi peal õunakujulise magnetiga kinnitatud kirja.
"Tuleme hilja koju, olge tublid!" See oli kirjutatud ema käekirjas.
Kehitasin õlgu.
Millal nad hilja pole tulnud?
Tegin külmiku ukse lahti ja hakkasin midagi näksimiseks otsima. Ladusin juba mõned asjad lauale kui järsku kuulsin ülakorruselt samme.
Kes seal üleval veel on?
Tundsin kuidas hirm minu sees kerkima hakkas. Ma ei liigutanud. Kui kuulsin uuesti samme teadsin, et pean midagi tegema. Haarasin kapi pealt taignarulli ning hakkasin trepi poole liikuma. Mu käsi värises.
Astusin vaikselt mööda treppe üles. Sammud valjenesid ning mu süda hakkas täiskiirusel lööma. Sammud kostsid minu toast. Hiilisin ukse taha. Tõmbasin korraks hinge, tegin ukse lahti ja viskusin sissetungijale kallale.

Ärkasin üles väikese ehmatusega. Olin segaduses, kus kohas ma olen, kuid siis meenus.
Lamantre
Tõusin istuli. Tuba oli hämar.
Nii et see kõik on siis ikkagi tõeline? Ma ei näe und?
Näpistasin end käest. Valujutt läbis mu keha. See on päris.
Aga mida ma unes nägin? Kas see oli mälestus?
Kõik on nii segane
Kuidas ma siia sain?
Millal see üldse oli?
Mis päev täna on?
Miks ma midagi ei mäleta?
Kas nad on juba kodus märganud et mind ei ole?
Kas nad muretsevad?
Ja muidugi kõige tähtsam:
Kuidas ma siit ära saan?
Küsimused keerlesid mul peas ringi kuni keegi uksele koputas.
"Kas sa oled üleval?" Küsis Gremon.
"Jah, tule sisse."
Gremon vajutas ukse lahti ja astus tuppa. Ta nägi välja puhanud ja rõõmus.
Hommiku inimesed, tõsiselt ma ei suuda hommikuti silmigi lahti teha
"Said puhata?" Küsis ta.
"Jah, voodi on väga pehme," vastasin ja tõstsin teki enda pealt maha.
Esimene asi mida ma hommikuti teen on võtta oma telefon kapi pealt ja kuna see on juba harjumuseks saanud kobasin kapi pealset. Kätte ei sattunud midagi. Hakkasin katsuma teki alt ja patjade vahelt.
"Mida sa otsid?" Küsis Gremon kui tahtsin juba voodi alt vaadata.
"Oma telefoni. See on selline ekraan, musta värvi. See oli eile mu käes aga ma ei mäleta kuhu selle panin."
"Ah, sa mõtled seda," ta viskas telefoni voodi peale, "leidsin selle eile laost pärast seda kui su magama saatsin. "
Haarasin telefoni. Kohe kui selle kätte võtsin lõi see välja elektrilööke ning ma võpatasin. Kuid see polnud ainuke asi mille üle ma kohkusin. Telefoni ekraan oli ämblikuvõrguks moondunud.
Kuidas see juhtus? Kas ma siis kukkusin kui siia sattusin sest mu telefon oli taskus ja esimene asi mida ma mäletan on see et ma lamasin maas
See kõik muutub kahtlaseks
Õnneks tundus, et ainult telefoni esiklaas sai kahjustada. Vajutasin toitenuppu. Ainult must ekraan.
Mida ma lootsin
"Ega sul juhuslikult laadijat siin pole. Te ju uurite igasuguseid asju Maalt, äkki teil on ka laadijat millega telefoni laadida saaks," küsisin ma.
"Eee ma ei tea, pean vaatama kolikambrist. Aga mida sa sellega teha tahad?"
"Ma juba ütlesin, telefoni laadida." Ta turtsatas.
"Jah sellest ma saan aru aga mida sa oma telefoniga teha tahad? Siin pole ühendust."
"Ega ma ei arvanudki, et kellegile helistada saan. Võibolla ma leian oma telefonist midagi, mis aitab mul mäletada mis juhtus. Sõnumid, pildid isegi kellaaeg või kuupäev võiks aidata."
"Okei, ma lähen vaatan. Hommikusöök on varsti niiet pane end valmis." Ta naeratas korra ning keeras siis ringi ja väljus toast.
Hingasin sügavalt välja. Mul tuli meelde kuidas eile õhtu lõppes. Kuulsin kuidas kõht korises.
Pean meelde jätma et öösiti ainult paari nutella saia söömine pole eriti kasulik kui sul hommikul ikka kõht tühi on
Okei võibolla hädaolukorras see aitab

Tõusin voodist püsti ja astusin akna juurde. Õues oli hämar, kuid heledam kui paar tundi tagasi. Nägin tähti ja seitset imeilusat kuud. Alles siis sain aru kui ebareaalne see koht siin on.
Sammusin garderoobi juurde.
Ega mul suurt valikut pole mida selga panna

Võtsin tumesinise T-särgi ja eilsed teksapüksid. Astusin juba toast välja kui Gremon mulle vastu tuli.
"Ma leidsin mingi laadija." Ta ulatas selle mulle.
"Eee kus ma seda laeksin? Kas teil on üldse pistikuid?" Küsisin.
Ta naeratas kavalalt.
"Tule kaasa ma näitan."
Ta viis mind enda tuppa. See sarnanes minu toaga kuid siin oli palju rohkem asju. Ja see oli segamini.
Tüüpilised poisid
Laual vedelesid mingid juhtmed ja minu jaoks tundmatu seaded. Voodilinad oli sassis. Ning üks suur spordikott vedeles maas.
"Tule siia." Ta osutas oma voodikapi poole. Astusin lähemale ja avastasin, et seal on metall plaat millel on kaks auku. Just nagu pistikul. Lükkasin laadija sinna sisse ning juba kuulsin kergendatult telefoni sisse lülitumist.
"Minu toas seda pole," ütlesin ma.
"Ma tegin selle ise," vastas ta uhkelt.
"Misasja? Kuidas sa ise pistiku tegid? "
Ta koputas oma meelekohta ja naeratas jälle oma kavalat naeratust.
Kas see tüüp teeb nalja või?
"Lähme nüüd sööma muidu mu õed löövad mu maha."

VABANDUST KUI VORMISTUS TUNDUB PAIGAST ÄRA
WATTPAD JAMAB