Võõral Planeedil

14

Köök oli suur ja avar. Me polnud veel sissegi jõudnud kui mulle jõudis ninna imeline pannkookide lõhn.
"Pannkoogid!" Hõiskasin ma.
Meridee ja Delina askeldasid ümber suure lauakujulise pliidi, mis asus keset kööki.
Meridee segas taigent ja Delina küpsetas pannil kooke. Nad naeratasid kui me sisse astusime. Köök oli hämmastavalt ilus. Arvestades et see on ainult köök.
Kapid, külmik, laud isegi lauanõud kõik sirasid heledalt elektrisinistes ja metalselt hallides värvides. Tundus nagu oleksin kusagil mujal kui köögis. Aga siis meenus mulle, et ma pole Maal. Olen täiesti teisel planeedil. Ja see ei tohiks imelik tunduda, et asjad siin on teistmoodi.  
Ma pean vist hakkama kiiresti ära harjuma selle imeliku kohaga. Muidu läheb mul raskeks need järgmised nädalad.  
Meridee tuli minu juurde ja võttis mul käest kinni.
"Kuna meil on Maalt külaline siis me otsustasime hommikusöögiks teha midagi mis pärineb Maalt. Pannkoogid on meie lemmikud, ma loodan et sulle need ikka meeldivad," lausus ta häbelikult. Ta nägi välja oma roosas kleidis nagu väike printsess.
Miks ei võiks mul olla väike õde idioodist suure venna asemel? 
"Muidugi meeldivad mulle pannkoogid," naeratasin talle. "Kuid te poleks pidanud nii palju vaeva nägema."
"See pole mingi vaev. Me saame harva külalisi niiet loomulikult tahame neile siin viibimise mugavaks teha. Ja me pole nii kaua pannkooke teinud ma loodan et need tulevad head, " ütles Delina pliidi tagant keerates pannkoogi teist külge.
"Pärast isa kadumist pole me neid teinud. Tema oli see, kes meile esimest korda pannkooke valmistas ja alates tollest päevast oli tema see, kes neid tavaliselt hommikuti tegi," lausus Gremon ja ma nägin kuidas ta silmad uduseks tõmbusid. Tundsin nagu tahaks midagi öelda, kuid mul ei tulnud midagi suust välja.
"Igatahes, pannkoogid saavad kohe valmis niiet minge laua taha," ütles Delina ja ladus pannkoogi taldrikule. Meridee sikutas mu kätt ja tiris mind köögist välja teise ruumi, kus oli laud juba kaetud neljale. Keset lauda oli moosi purk, puuviljad ja kann piima.
Niiet neil on siin siis tõesti kõike
Kuulsin kuidas mu kõht korises. Gremon mu kõrval hakkas naerma ja ma tundisn kuidas mu nägu punaseks tõmbus.
"Ära naera mul on kõht väga tühi," nügisin teda ja ta nügis vastu. Mängisin solvunut ja tõukasin teda natuke. Ja tema tõukas jällegi vastu. Asi oleks peaaegu kakluseks kätte läinud kui Delina poleks taldriku täie pannkookidega meist mööda tuisanud.
"Gremon lõpeta ära! Käitu korralikult ja ära kiusa meie külalist," ütles Delina ja saatis Gremonile vihase pilgu.
"Aga tema alustas!" Hüüdis Gremon vastu. Naertasin süütult. Ma olen teeselnud mitmeid kordi vanemate ees süütukest samal ajal kui mu vend saab endale jama kaela mida tegelikult mina põhjustasin. Aga ta oli need korrad ära teeninud.
Istusin laua taha. Gremon istus mu vastu ja Meridee ja Delina mõlemad mu kõrvale. Laua taga paistis veel ruumi neljale inimesele kuid nemad valisid just need kohad minu lähedal.
Hakkasin mõtlema millal ma viimati koos kellegagi hommikust sõin. Ema ja isa on tavaliselt selleks ajaks tööle läinud kui ma kooliks üle tõusen ja vabadel päevadel nad magavad lõunani. Ja mu vend ei käi enam eriti kodus sellest ajast saati kui ta 18 sai. Minu õnneks.
Mul oli küll kohutav kodu igatsus kuid see, et ma siin nendega hommikust söön tuletab mulle rohkem kodu meelde kui mu päris kodu. Nii võiks see aeg siin isegi meeldiv olla.
"Kas neid natuke liiga palju pole? Meid on ainult neli," ütlesin ma nähes pannkookide kogust taldrikul.
"Oh ei, ma isegi kardan, et need jäävad väheseks. Sa peaksid nägema kuidas Gremon sööb. Ta justkui imeks neid sisse. Ma mäletan kuidas me pidime tal taldriku eest ära võtma, et ta teiste eest pannkooke ära ei sööks, " naeris Delina ja Gremonil mu vastas läks nägu punaseks.
"Lõpeta ära Del. Ära tekita mulle piinlikust," lausus Gremon vihaselt. Kuulsin kuidas laua all käis mingi kolks.
"Aiii Gremon sa ei pea kohe lööma," Delina oigas ja haaras oma jalast kinni.
Nad nääklevad samamoodi nagu mina ja minu vend
Gremon ja Delina vaidlemine kestis veel mõnda aega niisiis otsustasin ma mõelda oma unenäole.

Ma olin jõudnud koju, käisin köögis ja siis kuulsin midagi üleval korrusel. Ja ma liikusin sinna. Midagi oli veel... ma vist tegin ukse lahti. Aga keda ma seal nägin? Kui ma oleks varast näinud kas ma siis oleks siin? Kahtlen selles. Aga kui see ei olnud varas kes see siis oli? Ema, isa? Või siis hoopis...

Mind tõi tagasi oma mõtetest Delina hääl.
"Okei, mida iganes sa väike diiva hakkame sööma. Muidu jahtuvad pannkoogid ära. Vabandust Marleen, et pidid seda nääklemist kuulama mul on mu venna pärast häbi."
"Hei!" Hüüdis Gremon kuid jäi siis kohe vait kui nägi Delina kurja pilku.
"Kes viimaseks jääb see ilma jääb," ütles Meridee ja tõstis pannkoogid taldrikule.