Kas lõpetaksid?!

Kas sa ei suuda oma käsi endale hoida, mustkunstnik?

Melinda lõpetas matemaatilise harjutuse, keerutas pastakat mõnda aega käes ja laskis siis sellel lauale kukkuda. Tal oli igav. Kell oli pool neli ja ta teadis, et läheb viisteist minutit, enne kui ta palavast klassiruumist välja saab.

Tüdruk pööras oma pead ning silmitses klassikaaslasi. Suurem osa neist tegid veel ülesannet, mõnel oli kulm kortsus, teine aga rebis vihikulehte välja - ilmselt läks midagi väga valesti. Kolmas sodis innukalt. Neiu üksnes ohkas ja pööras pea teisele poole, aknast välja. Oli kevadine pärastlõuna, päike paistis ja linnud laulsid. Kergelt avatud aknast vihises sisse tuuleiil.

"Melinda, kas sa oled lõpetanud?"

"Jah."

Õpetaja vaatas teda sügavalt - justkui üritades teada saada, kas Melinda on tõesti nii kiiresti raske ülesande valmis saanud. Tüdruk teadis, et ta peab ütlema vastuse.

"37, 525 ruutsentimeetrit on kujundi pindala."

"Hea küll, oota siis natuke, kohe hakkame kontrollima."

Täpselt nii, viie minuti pärast kontrolliti harjutust. Melinda tõusis vastumeelselt, et kirjutada ülesande eelviimane tehe - see sisaldas harilike murdudega jagamist. Kiirelt kritseldas ta arvutuse tahvlile, sest talle ei meeldinud, kui teda jälgiti. Täpsemalt, talle ei meeldinud kui üks konkreetne poiss, Ian teda vaatles. Õnnetuseks istus Ian neiu taga, niiet ta ei saanud midagi teha, kui ainult rõõmu tunda päevadest, mil Ian puudus. Need olid üksikud.

Kohe kui Melinda istunud oli, tundis ta torget enda seljal. Ta ignoreeris seda, kuid lõpuks muutusid torked väljakannatamatuks ja tüdruk pööras end järsult ümber.

"Noh?" küsis ta, jõllitades Ianit, kellel oli üllatunud ilme näol ja pliiats ikka veel käes. Kuid kutt kogus end kiiresti, öeldes: "Mis sa viimase tehte vastuseks said? Ma ei näe tahvlile."

"37, 525."

"Hästi," ütles Ian naeratades. Melinda turtsus ja pööras ennast tagasi, näoga tahvli poole.

Lõpuks helises päästev tunnikell. Melinda rabas koolikoti, toppis õpikud sinna ning tormas klassist koridori. Edasi jooksis ta juba garderoobi, kus ta endale ruttu riided selga viskas. Riidehoiust läks tüdruk kiirkõnniga kooli välisukseni, lükkas selle lahti ja astus välja, päikse ja tuule kätte.

Melinda mustad kontsaga põlvini ulatuvad lakksaapad tegid kiiret kips-kõps heli asfaldil. Ta tahtis võimalikult kiiresti koju jõuda, et seal ära õppida ning siis muude asjadega tegeleda. Koolis oli tema jaoks igav, kuna ta sai alati kõik ülesanded kiiresti valmis ning ülejäänud aja ta lihtsalt istus. Seepärast tahtis ta alati ruttu koju saada, et mitte aega raisata. Kodus õppis ta väikse ajaga nii palju kui suutis. Õppimiseks oli tal maksimaalselt 60-90 minutit. Peale õppimist oli tal ballett. Ta tantsis varvaskingadega ning peale kahetunnist kikivarvul seismist tundusid pehmed saapad talle tõelise mugavusena.

Samuti proovis ta alati varakult magama minna. Igal öösel kummitasid teda unenäod, mille tegevus toimus hiljem reaalsuses. Mõnikord kandsid nad halba ennet, mõnel teisel korral jällegi head. Melinda pole oma vanematega rääkinud, kuid öösiti magab ta vähe. Aga nii imelik kui see ka poleks, ei ole neiu kunagi väsinud, veel vähem tunnis magama jäänud.

Märkamatult oli Melinda koju jõudnud. Uksest sisse astudes libistas ta saapad maha ja riided seljast. Koolikoti pani ta nurka. Kiirelt heitis ta pilgu kellale ning suundus tualetti, et käsi pesta. Kuivatanud käed, võttis ta köögist taldriku ning tõstis sinna spagette. Kraanist keeras ta vee jooksma, võttes samal ajal klaasi. Kümme minutit hiljem lõpetas ta söömise, pani nõud ära nõudepesumasinasse, haaras koolikoti ja sööstis enda tuppa. Riideid ta ei vahetanud, aseme oli ta juba hommikul ära teinud. Matemaatikas ei jäänud midagi teha, kuid ajalugu vajas kiiret ülevaatamist.

Neil oli parajasti käsil kordamine Vana-Kreeka ajaloost. Pärsia sõdadest, kui täpsem olla. Ruttu täitis ta töövihiku Maratoni, Termopüülide ja Salamise lahingute kohta, aeg-ajalt pilku kellale suunates. Ta oli raisanud rohkem aega kui talle oleks meeldinud. Eesti keele, bioloogia ja prantsuse keele harjutused töövihikutes täitusid nõiaväel. Tema ainukeseks probleemiks oli see, kuidas ta seda kõike tunnis ette loeb. Vahetevahel ei saanud ta isegi oma käekirjast aru.

Melinda tõusis laua tagant ja jooksis alla, et võtta enda veepudel balletti jaoks. Selle kätte saanud, haaras ta veel oma spordikoti, pani välisriided uuesti selga ja jooksis õue. Isa juba ootas mustas Audis.

Sõit trenni möödus kiiresti ja vaikselt. Melinda ohkas ja hakkas riideid vahetama. Varvaskingad sidus ta kõvasti kinni, et need jala ümber hoiaksid. Ja siis tuli õpetaja ning piinamine algas. Tunni alguses tegid tüdrukud soojendust. Siis aga: "Varvastele, un, deux, trois!" sõnas õpetaja järsult. Tegemist oli prantsuse keele numbritega. Õpetaja ise oli kõikide asjade, mis olid seotud sõnade 'prantsuse', 'prantsusepärane','Prantsusmaa' suur fänn.

Piinav tund sai läbi. Melindale meeldis väga esineda, kuid kaks tundi järjest varvastel seista - see oli üks tema õudusunenägudest. Lõpptulemus, laval seismine, aga oli seda väärt.

Koju sõitis ta bussiga. Kell oli palju. Ja ta tahtis magama minna. Tüdruku pilk libises külgpeeglile. Tumedate klaasidega maastur sõitis liinibussi taga. Melinda läks järgmises peatuses maha, kuigi see ei olnud tema õige peatus. Edasi ta jooksis, kuid ei saanud tundmata ja kuulmata jätta kärgatust, mis mõne hetke pärast kostus. Täpselt nii, nagu ta oma unenäos nägi - maastur oli bussile tagant sisse sõitnud. Niimoodi oli ta ennast palju kordi päästnud, aga ta ei suutnud panna ennast tõega silmitsi seisma. Nuttes jõudis ta koju. Isa ei pööranud talle tähelepanu. Neiu jooksis ruttu oma tuppa, vahetas riided, käis pesemas ja hüppas voodisse.

Alguses oli kõik pime. Seejärel hakkas koridori lõpust paistma valgust. Järgmisena leidis tüdruk end ruumist. Haigla palatist. Ust lahti tehes libistas ta end koridori.

"Päästke ta! Ma anun teid!"

"Proua, me teeme kõik, mis me suudame. Palun säilitage rahu."

"Ta on mu poeg!"

"Doktor, teid vajatakse!"

"Selge!"

Doktor ja noor arst möödusid Melindast, kitlite hõlmad kergelt lehvimas. Naine teisel pool pani käe suu ette, vajus põlvili ning puhkes nutma. See oli ju tema poeg, kes operatsioonile läks. Ellujäämise võimalused olid väikesed. Tema ema ei suudaks taluda nii suurt emotsionaalset kaotust...

...Varsti sai kuulda järgmist vestlust ema ja doktori vahel.

"Proua, meil on väga kahju. Me tegime, mis suutsime."

"Ei! See pole võimalik! Te valetate! Ta on elus, eks?! Eks?" Karjus meeleheitel naine kähedalt. Doktor langetas pea. Melinda surus käed rusikasse. Pisarad voolasid ta põskedelt alla. Ka tema ei suutnud seda uskuda. Ta peaks sellega ju ometi harjunud olema. Miks? Miks satub ta iga kord masendusse? Kas see on tõesti ainult tema südametunnistus ja tema võimetus mitte midagi teha, mis teda piinab? See ei saa niimoodi jätkuda. Ta peab muutma ennustusi.