Kas lõpetaksid?!

Minevikust võib saada olevik

Siin on midagi sarnast, mis mul oli mõttes, kui ma Xanderi kaelakee peale mõtlesin. Mul endal on sellest ka joonistus olemas, aga see pilt natuke parem. Mis siis ikka, avaldage arvamust, ärge hoidke tagasi ja nautige. 

Ja tähtsa küsimuse juurde:

Kas ma peaksin tegema sellele raamatule paralleelse raamatu Iani elust? 

Näiteks: 

"Kas lõpetaksid: Iani lugu"

Aa, ja eelmises peatükis ei jutustanud Melindale Zachist ja Xanderist mitte Nathaniel vaid Ian. Ehk siis lihtsamalt: Ian oli Xanderi ja Zachary lapsepõlvesõber. Nathaniel oli juba siis neist kolmest oluliselt vanem.

------------------------------------------------------

Möödunud oli neli tundi, tsivilisatsiooni ei paistnud kuskilt. Vahepeal mõtles Melinda, et nad on ära eksinud. Tegelikult teadis Ian täpselt, kuhu ta läks. Cato vaatas rahutult aknast välja ning Nathanielil mõlkusid peas ebatavaliselt tumedad mõtted. Nimelt oli Zach tema arvates liiga kaua surnuaial olnud. Isegi siis, kui ta tahtis enda ema juures kauem olla, see oli liiga kaua. Ta polnud kunagi nii palju aega raisanud. Eriti veel sellises olukorras.

"Cato, kas sa näed neid?"

"Ei, kõik on tühi."

Päike hakkas vaikselt loojuma, kui Melinda mõttesse vajus. Paar nädalat tagasi oli kõik... ...Tavaline. Igav. Sama muster päevast päeva. Siis tuli Ian. Ja Philip. Ja Zachary, Cato ning Nathaniel. Peale seda jäi ta haigeks. Ning siis tuli põgeneda. See kõik käis nii kiiresti. Homme võib jälle kõik teistmoodi olla. Ülehomme ei pruugi neid enam üldse elavate kirjas olla. Ja mitte keegi ei teaks. Vanemad ei hooli. Huvitav, kas kellegil saab olla üldse hullemaid vanemaid?

"Kindlasti."

Melinda pöördus tumedajuukselise nooruki poole.

"Zachary?"

"Usu mind, kui sa teaksid natukenegi Iani elust, mõtleksid sa, et oled ikka väga õnnelik."

Melinda oli šokeeritud tavaliselt rõõmsameelse ennustaja toonist, ilmest ning kõnepruugist. Kas tõesti oli Ianil olnud nii hull elu. Kas see oli tema süü. Oli ta koormaks? Kas ta aeglustab kogu gruppi?

Melinda oli nii sügvale enda tumedatesse mõtetesse vajunud, et ei märganud, kuidas Zachary oli juba ammu lahkunud ning ainult Cato oli veel ärkvel.

Kui Cato varajastel hommikutundidel magama jäi, ei märganud keegi, et Zachi pole. Ei, tema käis kaugemal rändamas. Mees teadis, et ta peab olema päikesetõusuks tagasi ja taevas kumas juba praegu õrnalt.

"Zachary? Oled see sina?" kostus naisehääl. 

Zach pööras ennast kiiresti ümber. Roosakate juustega naine astus sammu ligemale.

"Christin? Ma arvasin, et-"

"Ei. Aga palju puudu ei jäänud."

"Oh issand. Sa ei kujuta ette, kui kahju mul on."

"Zach, enam pole mõtet halada. Ma tulin sind hoiatama. Ma arvasin samuti, et teid aetakse taga, sest te olete ennustajad. Aga tõsiasi on see, et kedagi ei huvita, kas te olete ennustajad, võlurid, sortsid, vaimud või mõni teine olevus. Allilmas on keerulised ajad. Uus valitseja on võimule kerkinud. Me kõik kannatame tema pärast. Mõistet 'õnnelikud päevad' pole enam. Me usume, et see ennustajast tüdruk suudab midagi teha. Ta on meie ainus lootus. Palun, ma tõesti palun sind, Zachary, palun selgita neile asi ära ning veena neid."

"Christin, ma teen mis ma suudan, aga Cato ei pruugi järele anda. Ta on väga ustav ning truu inimene. Sellest hoolimata, ma teen enda parima."

"Aitäh."

"Palun."

Mees pööras ümber ja hakkas tagasi minema, kui Christin teda viimast korda hüüdis.

"Aa, ja Zach?"

"Jah?"

"Ma ei ole pahane. Vabandus vastu võetud."

Zachary noogutas vaikselt ja jätkas enda teekonda.

Kui Nathaniel ärkas, paistis karge hommikupäike. Ka teised virgusid enda unest. Melinda halas, kuidas tal kondid kanged on. Kuid Zach paistis olevat kahtlaselt mõtesse vajunud. Ning see oli juba Nathanile imelik. Zachary polnud kunagi nii tõsine olnud, väljaarvatud siis, kui ta Christini kaotas. See oli talle ränk hoop. Kaks aastat. Kaks aastat oli ta täiesti laastatud. Tühi, rõõmutu, piinlev pilk. Seda oli valus näha. Sellegipoolest, järsku, ühel päeval, oli ta endine. Jah, selline ta juba oli, ohkas Nathaniel. Nagu rebane, kes saab vigastada, siis lakub enda haavu, tõuseb jalule ning haub järgmist kavalat plaani. Christin oli tore tüdruk. Kui poleks ainult seda lennuõnnetust olnud. Zach tahtis, et ta tuleks varasema lennuga, sest nad ei suutnud teineteisest kaua eemal olla. Tundmatutel põhjustel tekkis mootoririke. Christini turvavöö kiilus kinni. Paanikas ei saanud ta seda lahti ja kui ta selle lõpus purustas oli juba liiga hilja. Pärast uudistes loeti ette surnute ja kadunute nimekiri. Zachary oli lihtsalt Nathanile lõdvalt kaela vajunud. Pisarad voolasid ojadena. Kerkisid küsimused: miks? Miks just tema? Miks just see lennuk? Need olid rasked ajad. Christin meeldis kõigile. 

"Hea küll, rahvas! Varsti tuleb jälle liikuma hakata!"

Melinda kritseldas midagi märkmikusse. Cato istus tema kõrvale ning päris, millega tüdruk parajasti ametis on. 

"Päevikut pean," kõlas lühike vastus.

Ja täpselt nii, lehel oligi kirjas.

20. mai, 2012

Kallis päevik!

Nii palju on muutunud. Alles õppisin ma umbses klassiruumis matemaatika valemeid ning üritasin enda käekirjast aru saada. Nüüd oleme jooksus. Kogu aeg tuleb liikuda. Maapind on kohutavalt kõva. Ma ei tea, kui kaua me jaksame niiviisi joosta. Varem või hiljem saadakse meid kätte. Ian ei usu seda, kuigi olen seda mitu korda maininud. Zach ütles midagi imelikku Iani kohta. Et kui mina teaksin natukenegi Iani elust, mõtleksin mina, et olen ikka väga õnnelik. Tahaksin temast rohkem teada, kuid praegu pole just parim aeg. Ma loodan, et mu perekonnal läheb hästi. Haha. See on imelik, et ma mõtlen neile rohkem kui omaenda elule, mis on pidevas ohus. Kaks päeva tagasi olin ma šokis, sest leidsin Ragnari laiba. Praegu pole mul aega, et sellele isegi mõelda. Kuid kui Zacharyst rääkida, siis tema on üldse imelikumalt käituma hakanud. Sain teada, et tal oli olnud üsna õnnetu minevik. Vahepeal on ta hakanud kuskil ära käima. Ma ärkasin varahommikul mingi hääle peale üles. Ringi vaadates ei näinud ma Zacharyt, Cato ja kõik teised magasid. Kui kõik teised ärkasid, oli ta tagasi. Imelik, kas pole? Meile võiks ikkagi öelda, kui ta kavatseb "jalutuskäiku" teha. Ma ei tea veel, mis täna, homme või ülehomme juhtuda võib. Mõelda vaid, ennem olin ma närvis, sest pidin õpetajate tuppa minema, nüüd olen ma närvis, sest võime kõik täna ära surra.

Cato oli kogu teksti üle tüdruku õla ära lugenud. Ta oli ise ka märganud, et hommikul magas Zachary hoopis teises kohas kui õhtul. Kus oli Zachary vahepeal käinud?
------------------
Siuke oli siis see osa. Tõesti vabandan, et ma pole nii kaua postitanud, lihtsalt vahepeal on hästi kiire olnud. Kui te ikka veel minuga olete, siis te olete puhtalt imelised inimesed. Suur kalli teile. Lisage tähekesi, kommenteerige ja jagage kui meeldis. Andke enda arvamust, see loeb ;)
Ja mis te arvate "Iani loost"?
Aitäh!
-snowadventures