Ta on täiesti tavaline 11. klassi õpilane. Nojah, võib-olla näeb ta mõnel ööl unenägusid, mis hiljem täide lähevad, kuid sellegipoolest võib teda täiesti tavaliseks tüdrukuks nimetada.
Tema pole ka just kuigi ebatavaline. Talle lihtsalt väga meeldib...
Khm, varsti tuleb uus peatükk, khm. Hea nali. Kuna on kevad ja kõik õpetajad mõtlevad, et selle kolme nädala sisse võiks vähemalt kolm viimast kontrolltööd ära mahtuda, pole mul palju aega kirjutada. Siiski üritan paari peatüki võrra seda raamatut pikendada. Suvevaheajal tegelen rohkem :D
Nüüd aga piltide juurde:
Oops! Bu görüntü içerik kurallarımıza uymuyor. Yayımlamaya devam etmek için görüntüyü kaldırmayı ya da başka bir görüntü yüklemeyi deneyin.
See on Electra, koos enda Talismani, flöödiga. Võib-olla annab see pilt teile parema kujutluspildi Electrast, aga te võite teda kujutada ka sellisena, nagu te ise soovite.
Okeh, need, kes ei taha, et tema lugemiselamust spoilitakse, kerivad sellest pildist edasi, sest see kujutab Melinda talismani.
.
.
.
.
Oops! Bu görüntü içerik kurallarımıza uymuyor. Yayımlamaya devam etmek için görüntüyü kaldırmayı ya da başka bir görüntü yüklemeyi deneyin.
Jep, Melinda talismaniks tuleb draakoniga kaelakee :D
Nautige!
---------------------------------------------
Ruumist väljudes nägi Melinda, et nii Nathaniel kui ka Cato on magama jäänud, raamatud käes. Huvitav, mis nende talismaniks oli? Aknast välja vaadates oli Melinda kergelt üllatunud. Ta polnud tükk aega sellist pimedust näinud. Mitte ühtegi tuld polnud näha ja ümberringi valitses täielik vaikus, kui välja arvata küünalde vaikne praksumine. Järsku tundis tüdruk ennast unisena ning otsustas, et on õige hetk silm looja lasta. Haigutades ronis ta redelist üles, kuid tuli mõne aja pärast alla tagasi, et Catole ja Nathanielile nende tekid paremini peale panna. Ta polnud neid kunagi nii sügavalt magamas näinud. Tavaliselt oli Cato valves ja Nathan pooleldi ärkvel. Rännak oli neid nähtavalt väsitanud. Kui Melinda Nathanile tekki peale tõstis, arvas ta ennast korraks midagi naeratusesarnast Nathanieli näol nägevat. Samuti võttis ta ka nende raamatud, pannes need kõrvale madalale lauakesele.
Hommikul paistis tumepunane päike. See oli esimene kord, mil Melinda Allilma "Päikest" nägi. Erinevalt inimeste maailmast, oli see päike tumepunane, hiigelsuur ja tundus, nagu ta hõõguks, khm, tähendab, põleks.
