Kas lõpetaksid?!

Mis nüüd, mustkunstnik?

"Mis nüüd?"

"Kamoon, sa tead ju et sa tegelikult ei taha matemaatikasse minna."

Melinda ohkas. Poisil oli õigus. Ta tõesti ei tahtnud matemaatikasse minna. Seal oli tüütu, igav ja mõtetu.

"Ja mida me senikaua teeme?"

"Eks siis näed kui minuga tuled," ütles Ian, kelle näol mängles naeratus.

"Olgu," ohkas Melinda,"kuid ainult tänane mata tund."

Noormehe transpordi suunas minnes pomises ta vaikselt: "Mu vanemad tapavad mu ära ning söövad elusalt."

Varsti sõitsidki nad läbi linna, käisid läbi pagarite juurest ja jõudsid lõpuks varjulisele metsaniidule. Kõik oli imeilus. Maapind oli veel külm, kuid lumi ütles juba nädal tagasi enda tänud ning lahkus. Kaugusest oli kuulda vee vulinat, linnud laulsid, väikesed lilled õitsesid. Kevad oli kätte jõudnud.

Ian ja Melinda rääkisid kogu aja. Nad tundsid, nagu nad oleksid ammused sõbrad. Rääkides oma elust, perekondadest, muredest-rõõmudest ja ennustustest said nad oma südameid kergendada.

Pärast tagasi minnes avastasid nad, et olid niidul olnud hoopis kaks koolitundi. Tüdruk pooleldi kägistas Iani selle pärast ära. Ja täpselt nii, nagu ta oli arvanud, ootasid õhtul kodus teda närvilised vanemad.

"Kas sul on üldse mingit normaalset vabandust?!"

"Ma-"

"Mis ma?! Ma ma! Haridus on üle kõige, kas sa saad aru, et sa ei saa töökohta niimoodi! See ei saa jätkuda! Ei, ära pöörita silmi, noor daam!"

Neiu oli praeguseks juba üsna vihane. Tal ei lastud isegi rääkida! Ja see oli üks matemaatikatund! Mis mõttes ei saa niimoodi jätkuda? Ta pole kunagi midagi sellist teinudki ju!

Tema vanemad oleksid juba jälle monoloogi hakanud pidama, kui kõlas uksekell.

"Me jätkame seda hiljem," sisistas tüdruku ema ning kleepis naeratuse näole. Uks tehti lahti ja selle taga seisis Ian.

"Vabandust, aga mul on teie tütart vaja. Matemaatikatöö teeme järgi."

Sellega haaras ta Melinda käe ja tõmbas ta järsult endaga kaasa.

"Aga," piiksatas tema ema hirmunult.

Järgmisel hetkel maandusid tema ette kaks kaarti: Ärtu kuningas ja Poti kuninganna.

"Ärge muretsege, ma toon ta teile tagasi. Tulevikus saab ta kindlasti ka hea töökoha, vaatamata sellele ühele matemaatikatunnile, millest ta puudus."

Järgmisel hetkel jooksid nad ööpimedusse, jättes jahmunud vanemad ukselävele seisma.

"Mis nüüd?" karjus tüdruk Ianile.

"Lähme kooli!" vastati.

"Kool on kinni ju! Ja bussis on külm!"

"Siis hakkab sul varsti veel külmem!"

"Mis mõt-"

Tuut. Vile. Vedurivile.

"Oo ei. IAN!"

"Oo jaa!"

"Sa oled hulluks läinud!"

"Sa oled hullust ära läinud!" huilgas poiss.

"Sa teed nalja, eks?"

"Ei," vastas Ian talle surmtõsise näoga.

Järgmisel hetkel oli noormees neid mõlemaid silindrikujuliste kütusevagunite peale tõmmanud. Melinda hoidis kramplikult kinni väikesest väljaulatuvast käepidemest, rong liikus nüüd õudusttekitava kiirusega. Ennem oli see ju aeglustanud, et järsku kurvi võtta.

Nüüd aga oli asi veel hullem.

"Ee... ...Ian, meil on probleem!"

"Mis?!"

"Madal sild," ütles Melinda lühidalt.

"Hea küll, hoia must kinni ja tõuse istukile. Kui ma ütlen, siis tõuka jalgadega nii kõvasti kui saad ning kraba käega toetuse järele, okei?"

"Okei."

"Kolm, kaks, üks," luges Ian aeglaselt,"NÜÜD!"

Nad tõukasid ennast rongilt ülespoole. Melinda käsi haaras kinni silla niiskest äärest, Ian klammerdus silla alumise ääre külge.

"Ma tõmban su üles!"

"Ilmselt mitte. Sa ei jaksaks. Vinna end üle ääre!"

Niipea, kui mõlemad ohutult sillal seisid, hakkasid nad naerma. Tegelikult ei olnud olukorras midagi naljakat, aga see oli selline kergendusnaer, mis justkui ütleks: hei, me ei saanudki viga, järelikult oleme millekski võimelised!

"Tule nüüd, kakssada meetrit veel."

Minuti pärast olid nad koolimaja ees.

"Ja nüüd?" päris tüdruk.

"Uudishimu teeb ruttu vanaks. Sisse saame me sellega."

Ian tõmbas välja väikese metallist eseme. Muukraud. Melinda pani käe kõrva äärde ja mängis, nagu ta räägiks telefoniga.

"Tere, kas hullumaja kuuleb? Jah, ma sooviksin otsekohest abi. Ee.. ..Mul on siin üks natukene peast segane noormees. Jah. Jah. Tulge nii ruttu kui saate. Aitäh."

Viie minuti pärast olid nad koolimajas. Melinda vaatas pimeduses Ianile küsiva näoga otsa. Poiss pilgutas ainult silma ja jooksis ees minema. Lõpp-punktiks sai raamatukogu. Seal oli soe ja mõnus. Järsku tõusis Ian istukile.

"Mis on?"

"Keegi on siin."

"Ei ole."

"Tahad kihla vedada?"

"Ei. Ma ei vea kihla."

"Okei, aga lähme vaatame."'

Paar jõudis aatriumisse. Ian tõmbas tüdruku järsult kivist samba taha. Tõepoolest, must kogu uitas aatriumis. Kuid ta teadis, et koolis on kaks noorukit. Jah, tema plaan oligi just siis kooli ilmuda, kui kaks teismelist seal olid. Ta tahtis neile näidata, et ennustajad peaksid oma ülematele alluma. Ennustajad ei olnud ju millekski võimelised. Nad olid kasutud. Nad ei suuda vastu astuda maailma kurjusele.

Musta riietatud kogu pööras ennast kivist samba poole, mille taga Ian ja Melinda ennast varjasid. Ta tahtis selle samba tolmuks teha ning seda ta ka tegi. Tolmust tekkinud pilve katte all võttis Ian neiu sülle ja suundus aatriumi lae juures olevate jämedate torude peale.

"Philip," sosistas Ian madalalt.

"Kes?" jõudis Melinda vaevu küsida, enne kui kõlas vali karje: "Ma tean, et te olete seal! Tulge välja, täisabad!"

Kohe peale seda saadeti nende jaoks teele suur hulk elektrit, sest just elekter ja selle kontrollimine oli Philipi võime. Kahjuks valis ta aga halva koha - koolis ei jätku elektrit piisavalt ning Philip väsib peagi. Ta oleks pidanud minema elektrijaama, teletorni või mõnda teise kohta, kus on palju elektrit.

Melinda jõudis vaevu eest ära hüpata, Ian tegi omale kaitsevälja. Kaartidest. Jah, Iani väeks ning võimuks olid kaardid. Kaardid kaitsesid Ianit, ründasid tema eest, ennustasid talle ja pakkusid meelelahutust. Niipea, kui Philip oli elektri koondanud käskija juurde saatis Ian teele viis kaarti. Ruutu ässa ja kuninganna, risti kuninga, poti kümne ning ärtu soldati.

Philip ei oodanud seda. Ta küll kaitses ennast, aga armid jäid.

"Me veel kohtume," sosistas ta vihaselt ning lahkus.