Kas lõpetaksid?!

Mustkunstnik, mul on su abi vaja!

Melinda ärkas istukile tõusmisega. Ennustuse kohaselt pidi täna surema vähihaige poiss ja tema ema peaks hiljem enesetapu sooritama. Tüdruk teadis, et ta pole superkangelane, kuid ta peab vähemalt proovima.

Koolis olles tundis ta jälle Iani silmi enda peal. Eesti keele tunni lõppedes tormasid kõik klassist välja, kaasarvatud Melinda. Vahetunnid veetis ta tavaliselt üksi, sest nii sai ta rahulikult mõelda, omaette. Seekord seda ei juhtunud.

Tüdruk tundis järsku, kuidas ta kõrvalisse koridori tõmmati. Melinda kortsutas kulmu ja vahtis enda 'röövijat', ise teda samal ajal mõttes kirudes. Röövel oli ju tema kallist aega kasutanud.

"Räägi, Ian."

"Vau, sa isegi tead mu nime. Kui väga tore." Ütles poiss sarkastiliselt.

"Mida sa tahad?"

"Sa tahad seda väikest poissi päästa, on mul õigus?"

Kuidas tema sai seda teada? Melinda oli kindel, et ta ei olnud kunagi mitte kellelegi oma unenägudest rääkinud.

"Kuidas sa-"

"Lihtsalt vasta mu küsimusele."

"..Jah."

"Me kohtume kell kolm õues."

"Aga siis on ju-"

"Ma tean, et siis on tunnid. Hippokratese vandest oled midagi kuulnud? Kas sa tõesti hindad tunde rohkem kui inimelu? Siis pole sa väärt ennustusi nägema. Proovi vähemalt midagigi teha!" lausus Ian külmalt.

Melinda aga manas naeratuse näole: "See poiss elab kõrge vanuseni. Ta on võitleja."

Sellega läksid nad tundidesse.

Kell oli kolmveerand kolm. 'Kamoon, veel kümme minutit'. Melinda ei püsinud paigal. Kui viimaks helises vahetunnikell, jooksis ta klassist välja nagu keeristorm. Muidugi suutis ta trepil kellegile otsa kukkuda ja oma jalga vigastada, kuid sellest hoolimata oli ta punkt kell kolm kooli parklas. Kaugusest kostis vile ning neiu pööras oma pea sekundi murdosa vältel hääle suunas. Sealt tuligi Ian, käed taskus, temast jäi rohkem 'tere-ma-ei-käi-tundides-ja-niisama-hängin-siin-käed-taskus' mulje.

"Kamoon, meil ei ole ju aega. Ja pealegi, kuidas me lastehaiglasse saame?"

"Rahu, hamster, küll ma juba tean."

"Hamster?!"

"No sa oled täpselt samasugune nagu hamster, kes puuris ratta sees jookseb, tead küll. Tule nüüd."

Hetk hiljem seisid nad uhke musta mootorratta ees. Melinda ei osanud seda küll oodata, kuid sisimas ta ei kartnud. Tal polnud midagi kaotada.

"Hüppa peale."

"Ilma kiivrita?"

"Muidugi mitte, tobuke."

Ian ulatas tüdrukule uhke musta kiivri, millele olid punased triibud peale tõmmatud. Noormehe pilgust luges tüdruk välja, et seda pole kasutatud.

Linn oli vaikne, üksikud autod sõitsid mööda. Jõudnud suuremale teele, teatas Ian Melindale, et ta kinni hoiaks ning lisas järsult kiirust. Kiiruslimiit - kuuskümmend kilomeetrit tunnis, oli ammu unustatud, sest praegu oli nende kiirus juba saja lähedal. Melinda hoidis Ianist kõvasti kinni, sest muidu oleks ta võinud 'lendama hakata' nagu poiss ise ütles.

Kell oli 15.14 ja Ian parkis oma mootorratast. Veerand neljaks olid nad haiglas. Operatsioon pidi toimuma kell pool seitse. Kuid oleks pidanud toimuma varem.

Noortele superkangelastele jäi vaid üks probleem: kuidas nad sisse saavad?

"Tere, me tahaksime näha-"

"Vabandust, aga praegusel ajal pole võimalik kedagi külastada," vastas naine monotoonselt.

"Aga meil oleks väga-"

"Tulge kell viis," sõnas täiskasvanu sama tooniga.

"Kuid-"

"Kell viis," tuletas naine Melindale meelde.

Tüdruk vaatas nõutult Ianile otsa ja raputas pead.

Poisil aga oli kaua aega midagi mõtetes mõlkunud.

"Vabandust, aga kuspool siin tualett on?" küsis ta rahulikult.

"Teisel korrusel, koridori lõpus," lausus vastuvõtulaua sekretär.

"Aitäh!"

"Mida sa teed?!" sosistas Melinda poisile.

"Libistan meid sujuvalt operatsioonisaali."

"Sa teed nalja, eks?"

"Ei."

Varsti jõudsid nad teisele korrusele. Tualetist natuke maad edasi asusid uksed. Nendest pääses pikka koridori, mida ääristasid erinevad palatid.

"Melinda, mis number palat tal oli? Jõudsid sa vaadata?"

"Jõudsin küll. 231."

Nad seisatasid palati ees. Kergelt praokil ukse juurest oli kuulda tasast jutukõminat.

"Pool seitse toimub operatsioon. Kõik peaks minema hästi," oli kuulda doktorit, kes varsti peale seda ruumist väljus.

"Kas teile ei öeldud, et külastamisaeg on läbi?"

"Me väga vabandame, aga me peame teiega rääkima. Kaks minutit, palun."

"Hea küll."

Ian alustas: "See vähihaige poiss. Palatis numbriga 231. Täna peate te teda opereerima, on mul õigus?"

"Kust te teadsite?"

Ian ainult muigas: "Kaartidel on silmad."

"Sellegipoolest, ei tulnud me siia niisama juttu puhuma. Vaadake poisi meditsiinilisi dokumente. Kontrollige need üle. Ma usun, et peale seda arvate ka teie, et poissi tuleb varem opereerida. Ja te ei pea isegi kabinetti minema. Siin on koopiad dokumentidest," seletas noormees ja andis jahmunud arstile dokumendid,"te ütlete selle lapse emale, et kõik läheb hästi, aga isegi teie teate. Ta ei ela seda operatsiooni üle, kui seda teha pool seitse. Tehke seda veerand viis. Kahekümne minutiga peaksite suutma ennast ette valmistada. Lõppude lõpuks, teie olete ikkagi ju kõige parim arst selles haiglas."

"Kas ta tõesti sureb?"

"Jah," kinnitas Melinda seda napisõnaliselt.

Nende sõnadega jätsid nad doktori sinnapaika ja läksid oma teed. Vähihaige laps jäi ellu. Sellest hoolimata, ei teadnud ei ema ega poiss, et surmast oli last päästnud kaks gümnaasiumi õpilast, kellel juhtumisi olid võimed ennustusi näha.

"Ärtu ja poti. Hmm, kui huvitav. Järgneval päeval tuleb nii halba kui head. Mõlemaid võrdselt. Kuningas ja kuninganna, huvitav tõesti. Kas Melinda näeb jälle unenägusid? Vähemalt midagi väga halba ei saa ta näha," pomises Ian kell kümme õhtul ja ajas kassi oma voodilt maha. Väsimus võttis ta üle võimust, kuid ta pidi tunnistama, Melinda oli üks lahe tüdruk.