Kas lõpetaksid?!

Seda nimetatakse sarkasmiks, mustkunstnik

Pildil on Cato, salapärane tumedates riietes isik eelmisest peatükist. Te kindlasti kohtute temaga veel.

Nautige!

-------------------------------------

"Mu vanemad löövad mu maha."

"Seda kindlasti, huvitav, kas mul sinu matuste päeval piisavalt aega on, et sind ära saatma tulla?"

"Ian! Surnute üle ei tehta nalja!"

"Sul on õigus. Gomen."

Vaikides lähenesid nad Melinda majale. Ükski tuli ei põlenud, kuid maja ümber oli pinget tunda. Melindale tuli kananahk ja külmavärinad. Järsku tundis ta ennast nii üksi. Õues oli pime ning tüdruk kobas Iani käe järele, mille ta ka leidis. Poiss tundis, et neiu on ebakindel. Ta otsustas viimasele julgust juurde anda tema kätt pigistades. Melinda vaatas Ianile põgusalt otsa, hingas sügavalt sisse-välja ja astus maja poole.

Noored hoidsid kätest kinni, Melinda läks natukene eespool, kuid poiss oli tal kohe sabas.

"Kõik on hästi. Meid pole veel mõrvatud, niiet see on hea, eks?"

"Ha-ha. Märka sarkasmi, Ian."

Neiu keeras vaikselt ukse lukust lahti. Seejärel tõmbas ta seda tugevalt enda poole. Raske puidust uks kääksatas korra, ent vaikis siis.

"Aitäh, et mind ära saatsid. Tuled edasi?"

"Meeleldi."

Viie minuti pärast olid nad mõlemad suutnud hiilida Melinda tuppa.

"Mis su lemmikvärv on?"

"Kuidas palun?" oli Melinda segaduses.

"Lemmikvärv."

"Helesinine."

"Oli oodata."

"Kuidasmoodi?"

"Kaardid ei valeta kunagi," seletas Ian, "räägime veel natuke?"

"Mulle sobib. Aga mina saan järgmisena küsida."

"Be my guest."

"Kui vana sa oled?"

Ian vaatas korraks maha ja küsis siis:"Tõesti tahad teada?"

"Ja."

"No hingeliselt umbes poolteisttuhat."

"Vau."

"Aga see on ainult minu teadmiste vanus," lisas ta kiiresti, "praktiliselt on mul sama palju teadmisi kui muldvanal vanamehel, aga füüsiliselt 17. Lemmiktoit?"

"Nii cliche, pasta bolognese."

"Oo, Italiano?"

"Oui."

"Oui on prantsuse keeles."

"Ma tean."

"Kopeerid kedagi mulle hästi tuttavat," lausus Ian mõtlikult lõuga sügades, "näiteks-"

"Sind."

"Hahahahahaaa. Ei. Tõsiselt?"

"Ära kopeeri mind!" hüüatas tüdruk naerdes.

Peale seda tasandas Ian järsku enda häält: "Kas sul on siin mingisuguseid peidukohti? Riidekapp? Salakäik? Voodialune?"

"Ei usu. Miks muidu?"

"Ah, ei midagi. Ilmselt tuleb plaan B käiku lasta," ütles Ian natukene salapäraselt, "näeme koolis!"

Järgmisel hetkel oli Ian tüdruku toa akna avanud ning valmistus sealt alla hüppamiseks.