Kas lõpetaksid?!

Mis edasi, mustkunstnik?

Uus osa siis, jah. Pildil Nathaniel aka Nathan aka Nate.

TÄHTIS!

Peatüki küsimus:

MILLINE NATHANIELI NIMEDEST TEILE KÕIGE ROHKEM MEELDIB?

NATHANIEL, NATHAN VÕI NATE

Nautige!

----------------------------

Kui Melinda ja Zachary tagasi jõudsid, olid Cato ning Nathan läinud. Ian ütles, et nad olid Philipi jälgedes läinud.

"Tema ka veel," ohkas Zachary.

"Zachary, palun mine nüüd tagasi enda originaalkehasse. Mul on imelik sind vaadata."

"Mhmh, kohe," kõlas Zachi vastus.

"Homme on juba jälle esmaspäev," tähendas Ian mornilt.

"Stressis? Vaene pisike," lohutas Melinda Ianit.

Tunnid möödusid. Cato ja Nathaniel tulid alles hilja õhtul tagasi koju.

Melinda unenägu ennustas seekord midagi paremat.

Melinda seisis õpetajate toa ukse ees. Ta kartis sinna minna, teadmata miks, aga ta kartis. Seega võttis ta julguse kokku ning koputas.

"Sisse!" kostus õpetajanna terav, peaaegu kraaksatusena kostuv hääl.

Tüdruk astus sisse.

"Ahjaa, sina oled siis Melinda. Noh, palju õnne, jätka enda õpinguid. Sinu järeltöö tulemused olid sinu klassist parimad. Tubli! Näe, siin on sinu töö."

Õpetaja vaatas viimast korda Melinda töö üle ning ulatas selle seejärel neiule. Melinda tänas pedagoogi viisakalt ning lahkus varjatud kergendusohkega.

Koridoris jalutades nägi ta ühest klassist, täpsemalt klassiuksest tumedat ollust välja immmitsevat. Enne kui ta lähemale jõudis, et vedelikku rohkem uurida, kostus koridori teiset otsast hüüe: "Melinda!"

Tüdruk keeras kiiresti ümber, ning seal nad olidki, Ian ja Zachary, tema poole jooksmas, üha uuesti ja uuesti hüüdes: "Melinda!"

"Melinda, ärka üles!"

Melinda tõusis võpatusega istuli.

"Misasja?"

"Sa olid ikka väga sügavas unenäos. Ennustasid?"

"Ma ennustan iga öö, Ian."

"Te jääte mõlemad kooli hiljaks," väitis ukse peale ilmunud Cato.

"Tere hommikust sullegi," tähendas Melinda, "millal sina siis kah koju ilmusid?"

"See pole mu kodu, aga poole nelja paiku," vastas sõdalane.

"Magasid ka?"

"Ma vaja nii palju puhkust, aga natuke ikka. Tulge nüüd, muidu te jäätegi siia," muigas mees.

Jah, kell oli tõesti palju, kuid Melinda oli harjunud kiiresti tegema. Pool minutit, et riidesse saada, kolm minutit söömiseks ning valmis ta oligi. Kooli sai ta juba joosta. Ta oli ju sportlik tüdruk. Kaks kilomeetrit, kümme minutit, see polnud mingi probleem.

Koolitunnid möödusid tavaliselt. Koolipäeva lõpus pidi ta õpetajate toast läbi käima, et enda töö kätte saada. Või siis, Zachary töö ning hinne. Närviliselt tammus ta mõnikümmend sekundit ruumi ukse ees, enne kui julges koputada.

"Sisse!" kõlas hüüatus.

Sellega avas neiu ukse ning teretas klassijuhatajat ja matemaatikaõpetajat.

"Melinda, sa oled väga tubli olnud, ja inimesed ikka jäävad haigeks. Tead küll, kevad ja viirused, stress. Täiesti normaalne on töid järgi teha. Jätka samas vaimus, sul oli kõige parem tulemus klassist. Tubli!"

Peale õpetajate kiituse ja loengu kuulamist sai tüdruk töö kätte ning lahkus kergendatult.

Just täpselt nagu unenäos, immitses koridori lõpus olevast klassist tumedat ollust. Seekord ei tulnud keegi teda segama. Neiu tõmbas järsu liigutusega ukse lahti, kuid astus koheselt paar sammu tagasi. See tume ollus oli veri. Ja see keha seal, see oli tema klassivend Ragnar.

Melindale tuli tahtmine oksendada, tal hakkas järsku väga paha. Ta pea valutas ning käis ringi.

Neiu virutas kogu jõuga ukse kinni, nii, et kogu kool kajas. Peale seda, enesestmõistetavalt, ta jooksis. Tüdrukule tundus, et ta on kiirem kui Usain Bolt, aga kahjuks ei saanud ta kaua seda nautida.

Melinda arvas, et ta murdis enda ninaluu ja kirus vaikselt omaette. Kes kurat ehitab seina keset kooli? Ei, oota, parem küsimus: milline sein hingab?!

See polnudki sein, vaid hoopis Ian, kelle kõrval seisid Cato ja Nathaniel, kõigil üllatunud ilmed peas.

"Ja kuhu meie tormame?"

"Ära siit!" vastas Melinda paaniliselt.

"Melinda, mis juhtus?" küsis Cato.

Tüdruk vaikis, kuid viipas viimaks, et seltskond kaasa tuleks. Peagi olid nad tagasi klassi juures ning Melindal jooksid külmavärinad üle selja. Järsult tõmbas ta ukse lahti, ise silmad kinni pigistades. Ta tundis, kuidas kolm meest temast mööda vuhisesid. Ja ta kuulis, kuidas nad vaikselt ohkasid, ilmselt ootamatusest.

"Ma ei oodanud seda, kohe üldse mitte," tähendas Cato.

"Tead sa midagi sellest?"

"Ei," kõlas vastus.

"Ma tegelen sellega," oli kuulda Nathanieli häält, "kohe praegu."

Natuke aega hiljem väljusid nad klassiruumist.

"Melinda, sa võid nüüd silmad lahti teha," ütles Ian lahkelt.

Tüdruk avas enda silmad, mida ta oli viimased viis minutit meeleheitlikult kinni hoidnud. Kiiresti vaatas ta klassi üle, polnud jälgegi, et seal oleks kunagi laip või veri olnud. Nathan tundis enda tööd hästi.

"Lähme koju."

"Lähme."
-----------------------------------

Niisiis, järgmine osa. Ma ei tea, kas ma saan homme uut osa teha, sest mu isal on sünnipäev ning ma pean aiatöid tegema. Loodan, et see osa meeldis. Lisage tähekesi, jagage, kommenteerige kindla peale.
Peatüki küsimus:
Milline Nathanieli nimedest teile kõige rohkem meeldib?
Mulle isiklikult meeldib tema täisnimi.
Kommenteerige ja jagage enda arvamust :D