Kas lõpetaksid?!

Jäärebane

Peatüki küsimus:

Mis te arvate, mis Melinda Talismaniks saab?

Küll te teada saate, mis asjad need Talismanid on. Electra seletab kõik ära. Ärge unustage kommenteerida ja tähekesi lisada :D

Nautige

-------------------

Melinda tundis, kuidas ta kukub ja järgmisel hetkel maandus ta seliti lumehanges. Ülespoole vaadates nägi ta, kuidas Nathan kergelt mureliku näoga graatsiliselt allapoole hõljub. Külje pealt kuulis ta paari naerupurset Ianilt ja Zacharylt. Tüdruk saatis neile pilgu, mis oleks justkui öelnud: "Rääkige siis mulle ka, mis nii naljakas on.". Seepeale jäid mehed kohe vait. Nathaniel tuli jooksusammul Melinda kõrvale, aitas tüdruku püsti, kes ennast peale seda põhjalikult lumest puhtaks kloppis, ja pani neiule sooja kasuka ümber. Melinda tundis, kuidas ta hambad plagisevad ja saatis sellega Nathanile etteheitva pilgu. Oleks ta ometi hoiatanud, enne kui nad siia jäisesse külmusesse tulid.

"Tark, Nate, tark. Tulge, Electra hütini pole kauge minna."

Ian vaatas Catot üllatunud pilguga. Kust tema teadis, kus nad parajasti olid?

"Sa unustasid detaili, et Cato on kõvasti vanem, kui meie kaks kokku," ehmatas Ianit poisi kõrvalt äkiliselt välja ilmunud Zachary, "ja ära tee seda nägu, sellest on kerge sinu mõtteid välja lugeda."

"Kes on Electra?" küsis Melinda sosinal Zachilt.

Vastuseks saabus vaid õlakehitus koos sõnadega "mul pole õrna aimugi". 

"Electra on üks targemaid kujumuutjaid. Ta suudab ennast muuta polaarrebaseks ja sellest omakorda lumehangeks. See on üsna kasulik, samuti on ta vastupidav, ta suudab päevas joosta läbi üle saja kilomeetri. Teda võib alati leida külmadest kohtadest, Aafrikasse minemine on tema jaoks puhas hullumeelsus ja enesetapp."

"Ahsoo," vastas Melinda Nathanieli kirjelduse peale. Tundus, et maag pidas naisest väga lugu.

"Kohal me olemegi."

Jah, see oli tõesti hütt. Väike, lumme mattunud, hubane. Nathaniel koputas vaikselt uksele. See avanes koheselt, sissepoole. Avajat aga polnud.

Seltskond astus sisse. Hütt oli tõesti mugav. Kuid mida Melinda ei oodanud, oli see, et majake nii suur oli. Välisuksest paremale jäi madal jaapani-stiilis lauake koos silmatorkavate lilledega ja lõhnaküünlaga. Vasakule aga kamin, karvane vaip, pehmed tugitoolid, suured padjad ning õhus hõljuvad valguskerad. Tahapoole viis koridor, mis tagumise seina juures kaheks hargnes. Seinteks olid tohutud raamaturiiulid, maast laeni pakse kogumikke täis. Ülesse, pööningule viis puidust redel. Laetalade külge olid seotud võrkkiige taolised magamisasemed, koos soojade tekkidega. Ühe laetala peal istus väiksemat kasvu sinakas-rohekas lind, kes sisenejaid, pea viltu, vaatas. Kõik nägi välja nii, nagu neid oleks oodatud, kuigi nad marssisid täiesti etteteatamata sisse.

Tagumisest koridorist kostis sahinat ning hetk hiljem ilmus välja siniste juustega ja pruunide silmadega noor naine. Ta kandis valget, punase vöö ja mõningate iluelementidega Jaapani stiilis kimono't. Käes hoidis naine pikka hõbedast flööti.

"Tere tulemast minu tagasihoidlikku onni, rändajad. Ma loodan, et saan teile igati abiks olla."

"Me täname, Electra, aitäh, et meid vastu võtsid," tänas Nathaniel naist.

"Mis sa nüüd, Nathaniel, minu uksed on sinule ja su kaaslaskonnale alati avatud. Mis teid siis see kord ka siia toob?"

"Me kuulsime uuest valitsejast. Nimelt ajavad meid taga meie kaasmaalased. Me tulime neid aitama."