Kas lõpetaksid?!

Okei, mustkunstnik

Melinda vaikis. Ian tõmbus aeglaselt tagasi, otsides samal ajal Melinda silmades või näos mingit emotsiooni. Tema otsingud lõppesid tulutult. Tüdruk oli justkui teises maailmas, väga sügavalt mõttesse vajunud.

Järsku, kuulis Ian häält, mis oli veidi sosinast valjem: "Vabandust. Ma ei teadnud. Tundub et hoopis mina olen ennasttäis idioot."

Sellele järgnes nõrk naeratus. Peale seda vajus Melinda mööda seina alla, naeratades, käsi laubal.

"Melinda? On kõik korras?"

"Jah, lihtsalt pea hakkas korraks ringi käima, muidu on kõik hästi."

"Sa valetad."

Vaikus.

"Ütle, Ian, olen ma tõesti nii läbinähtav?"

Ian ei osanud sellele vastata. Melinda oli saladus, mõnikord nägid sa temast natuke, mõnikord natuke rohkem, mõnikord mitte midagi. Ja täpselt nii vastaski poiss neiu küsimusele, otse.

"Ma ei tea. Oleneb olukorrast."

"Selge."

Tüdruk üritas püsti tõusta. Kaugelt oli näha, et ta oli haige, isegi palavikus ning tal oli paha.

"Sa pead koju minema," ütles Ian, samal ajal Melinda juurde tulles, et teda toetada.

Tüdruk raputas äkiliselt pead: "Ma ei saa, mul on järeltöö ning ma ei taha enda vanemate poolt põhjustatud peavalu."

Ian mõtles hetke.

"Mul on idee. Ma viin su enda juurde, kutsun sinna Nathani, tema ravib su terveks ning sinu asemel läheb kooli Zach, kes teeb töö järgi."

"See ei lähe läbi," vastas tüdruk värisedes, tal oli külm ning tema seisund halvenes sekunditega.

"Ma arvan, et see ei ole vaidlemise koht. Ma räägin ise su vanematega. Võta seda kui minu viisi kõike seda heaks teha."

"Hea küll," nõustus tüdruk nõrgalt. Tema silmad hakkasid sulgema, ta oli unine, väsinud ja kõrges palavikus. Neiu pea valutas, kõrvad kohisesid ning jalad ei tahtnud enam kanda. Viimasena kuulis ta, kuidas Ian talle kõrva sosistas, et ta ei peaks millegi pärast muretsema.

Ian võttis Melinda sülle ja keeras ukse lukust lahti. Tunnikell oli juba ammu helisenud. Koridorid olid tühjad. Ian vaatas garderoobi jõudes ümberringi, ning veendudes, et seal kedagi ei olnud, sirutas ta käe välja. Tema ning Melinda joped lendasid, nagu neid oleks mingi müstiline jõud käe poolt tõmmanud, Iani käsivarre peale. Endale pani ta jope selga. Tüdruku oma mässis talle ümber.

Melinda nohises midagi vaikselt ja haaras Iani jope servast kinni. Ian muigas vaikselt. Koolimajast välja astudes suundus ta selle külje poole. Kui ta oli leidnud akendeta osa, kõverdas ta natukene põlvi ning hüppas ülespoole. Lennata ta ei suutnud, seda suutis Nathaniel ja mingil määral Zachary. Küll aga suutis ta teha kõrgeid ning pikki hüppeid, niiet tundus, nagu ta lendaks.

Mõne minutiga oli ta enda kodus. Ta oli juba kaks kaarti teele saatnud, et kutsuda Nathanieli ja Zacharyt.

Kui Ian enda tuppa jõudis, ootasid teda ees kolm tuttavat nägu. Ta noogutas korra tervituseks ning asetas Melinda voodile, kuid tüdruk ei tahtnud tema jope äärest lahti lasta. Vaikse ohkega eemaldas ta ettevaatlikult tüdruku käe. Samal ajal itsitas Zachary situatsiooni üle. Ianile ei jäänud see märkamata ning ta saatis Zachile ära-palun-narri-mind pilgu, millest tema ülemus kiiresti aru sai.

"Cato? Ma olen üllatunud, et sa siin oled. Mul on küll väga hea meel, et sa tulid, tõesti, meil oleks ühte lisakätt tarvis, kuid tulid sa vabatahtlikult?" reageeris Ian meeldivale üllatusele.

"Olin naabruses. Peatun lähedal pikemalt," kõlas Cato lühike vastus. Jah, mõnikord oli ta lakooniline.

"Selge. Igaljuhul, olukord järgmine: Melinda on haige, kuid ta peaks tegema täna matemaatika järeltööd. Seda ta ilmselgelt teha ei saa, tema praegust seisundit arvestades. Kui ta koju viia, siis ei suuda tema vanemad aru saada faktist, et kõik inimesed on vahetevahel haiged. Ja Melinda ei suudaks nende loenguid välja kannatada. Seega peame tegema nii: Nathan ravib Melindat koos Catoga ning Zachary teeb matemaatikatöö ära, ise Melindaks maskeerituna. Arvate, et saate hakkama?"

Kõik noogutasid.

"Okei, mis me siis enam passime, hakkame pihta! Järeltöö algab kell kolm, seega on meil kaks tundi. Aeg lendab."

Zachary läks kiiresti Melinda juurde. Ta vaatles tüdrukut umbes pool minutit, kuni pööras ümber ja pomises midagi arusaamatut. Natukese aja pärast olid tema juuksed pikemad ning tema silmad ei sädelenud enam nii eredalt. Teksapükste asemel kandis ta seelikut ning tema keha nägi kurvikam välja.

"Oeh, tead see on nii imelik. Tüdrukuks maskeerimine, ma mõtlen. Seelik ja puha. Pole seda kaua aega teinud. Aga meie Alice jaoks teeks ma ükskõik mida."

"Melinda, mitte Alice," parandas Cato.

"Ja kes pakkus tema nimeks Melissat ja Ragnarit?"

"Cato," segas Nathan vahele, "kas sa saaksid mulle märja rätiku ning klaasitäie vaarikamahla tuua?"

"Muidugi."

Cato ning Nathaniel asusid Melindat ravima. Zach õppis matemaatikat. Ta küll enam-vähem teadis teemat ja reegleid, kuid arvutus- ja vormistusviisid võisid aegade jooksul muutunud olla.

Zacharyl oli aeg minna. Melinda magas rahulikult ning Nathan oli Ianile lubanud, et tüdruk saab järgmiseks päevaks terveks. Siiski tahtis ta, et Cato nende juurde jääks. Igaks juhuks.

"Pöidlad pihku," ütles Zachary enne välja astumist.

Ja seda nad ka tegid. See oli Melinda töö.
-----------------------
Ikka on öö. Ma vabandan, et pilti ei saanud, järgmises peatükis on kindlalt pilt Ianist. Mis te arvate? Lahe seltskond, kas pole. Anyways, tähekesed, need on lahedad asjad, kasutage neid, kui meeldib, kommenteerige, jagage, lugege, nautige sooja ilma, kui seda on. Mina lähen nüüd magama, sest ma pean hommikul vara lennujaamas olema.
Kohtume jälle!

Musid, kallid ja paid teile, mu numpsikud!
Päikest!