Jää Minuga!

10.osa

"Hommik Jessica. Sa meile ei viitsi tulla?" kuulsin telefoni vastu võttes Roberti erksat häält.

"Hommik jah. No ma ei tea, võib ju tulla. Aga Tessa võib ka tulla ju?"

"No tegelikult oleks hea, kui sa tuled üksi. Me Michellega tahame sinuga rääkida,"

Jäin mõttesse. Ma võin ju minna, aga ma ei tahaks Tessale ütelda, et lähen poiste majja. Lisaks veel ilma temata.

"Kuuled mind?" kuulsin mõne sekundi pärast Robi häält.

"Ah? Aa ja. No ma tulen, aga keegi ei viitsi järgi tulla? Ma tõesti ei viitsi nii kaugele jalutada."

"Tule metsa äärde ja ma tulen sulle vastu hundina. Ära siis ehmu," naeris poiss armsasti. Seda kuuldes jäin igatsema juba praegu Jacobi naeru.

"Ja, okei," vastasin ning lõpetasin kõne.

Ohkasin ning läksin vaatama Tessa tuppa. Koputasin ning tegin ukse lahti.

"Hei! Ma lähen veidi õue jalutama," ütlesin õele, kes korrastas oma sahtleid.

"Olgu," naeratas ta mulle ning alustas uuesti koristamist.

Jätsin ta rahule ning läksin vannituppa. Pesin ennast ära ning ka hambad. Riidekapist valisin lihtsalt lühikesed püksid ning tavalise pluusi, kuna täna oli üpriski soe. Alles siis meenus, et me polnud leppinud isegi mitte aega kokku, millal kokku saada. Helistada ma ka ei viitsinud, seega võtsin köögist ühe banaani ning hakkasin jalutama sellega metsa poole. Kuna ema oli tööl, ei hakanud ma talle helistama ka. Kohale jõudes nägin juba eemal Robertit. Või no ma arvan see oli tema hundina.

"Ootasid kaua?" küsisin tema juurde jõudes. Selle peale hunt noogutas. Tundsin veidi piinlikust kuigi see polnud minu süü, kuna ta ei ütelnud, millal tuleb siia.

Istusin hundi turjale peale seda kui ta oli peaga näidanud, et ma seda teeks. Võtsin temast kõvasti kinni ning me hakkasime kiirelt liikuma. Isegi auto ei kihutaks nii kiiresti, ausalt. Lõpuks ma tundsin, et olime peatunud ning ma avasin silmad. Kui nägin nende karja maja, ronisin Roberti seljast maha. Peale seda muutus poiss inimeseks.

"Tsauki," tuli ta naeratades minu juurde ja võttis oma sooja embusesse.

"Hommik sulle ka," naersin ning kallistasin teda vastu.

"Okei, tule. Michelle ootab meid meie toas juba. Ning Jacob ja Jake võivad olla elutoas, et sa siis teaksid,"

"Sa siis tead juba, mis meie vahel juhtus?"

"Meil siin majas teavad kõik kõigest," naeris Rob kartlikult.

---

Hei kõigile mu lugejatele, kui teid siin üldse on :)

Ma tahaksin teilt paluda midagi...äkki olete nõus selle raamatu kohta kommendaaridesse midagi kirjutama. Olgu see siis halb või hea või mis iganes. Viimasel ajal on vähe tagasisidet. Mul selline tunne, et kellelegi enam ei meeldi see raamat.

Armastan teid, kes tõesti viitsivad seda lugeda :)