Jää Minuga!

14.osa

Ärkasin hommikul koputuse peale. Panin hotellis oleva hommikumantli selga ja avasin ukse.
"Magasid alles? Lähme linna,"ütles kiiruga Tessa.

"Kuule rahu rahu. Ma tahaks enne hommikusi tegevusi teha eksole. Ja süüa."

"Olgu. Ma lähen siis ise praegu. Tuled pärast empsiga järgi?" Mõmisesin talle vastuse ja panin ukse kinni.

Peale seda hüppasin tagasi voodisse. Olin väga väsinud. Lõpuks helises mu telefon. Michelle. Läheb lahti.

"Ja?"
"No tsauki. Hea on su häält kuulda, et elus oled,"oli tüdruk kuidagi rõõmsas tujus.

"Täitsa elus ja terve,"naersin erksalt.

"Kuule, ma rääkisin Jacobile ja Jakele, et te läksite."

Ohkasin. "Nojah. Mis nad siis ütlesid?"

"No...Nad sõidavad sinna." Jätsin kohe peale seda lauset oma juuste kammimise.

"Millal nad tulema hakkasid?" küsisin vaikselt.

"Eile õhtul."

Jäin mõttese kuni mind äratati sellest välja.

"Jess!Jess!Jessica!"karjus Michelle torus.

"Ja? Kõik on korras. Kuule, emps tuleb, pean minema. Tervita Robi. Tsauu!"valetasin ja lõpetasin kõne. Valisin kohe peale seda Tessa numbri. Oli pikalt kutsunud kuni ta lõpuks vastu võttis.

"Jaa? Tuled lõpuks linna vaatama? Emps ka tuleb?"

"Oota Tessa. Mul on sulle midagi ütelda. Jacob ja Jake on siiapoole teel,"ütlesin, hääles veidi kahtlev toon.

"Ma ju ütlesin!" oli tüdruk rõõms häälega.

"Oota,kus sa sellest teada said?"küsis Tessa minult.

"No Michelle helistas ja ütles. Aga tuled hotelli või tuleme emaga siiski linna?"
Mõtlesin natukene.
"Kuule, ära vasta, me ikka tuleme, siis ei tunduks nende jaoks see nii kahtlane"

**

Olime jõudnud lõpuks kolmekesi ühte kohvikusse. Nagu tavaliselt, istusime akna ääres. Olime kõik tellinud nuudleid. Ootasime oma toite kuni kohvikusse astus mingi kamp. Jäime Tessaga neid vaatama. Seal oli kolm poissi ja kaks tüdrukut. Ning kõik nad olid kuidagi väga kahvatu nahaga. Ja siis me mõistsime, kes need olid. Kui nad meile otsa vaatasid, olid nad tõsised kuni neile tuli suule väike naeratus. Pöörasin ruttu pea ära ning käskisin seda ka Tessal teha.

"Ära vaata nende poolte kordagi ja ära näita hirmu välja, onju?"küsisin sosistades.

"Mis te seal pobisete?"küsis ema, kes oli süvenenud mingisse ajakirja.

"Ah, me lihtsalt arutasime su sünnakinki,"vastas õde talle.

Nii palju sain oma silmi keerata, et näha kuhu nad istusid. Ja ka siis vaadates vaatas nii mõnigi seal kambas meid.

Kui olime oma toidud kätte saanud, rääkisime veidi asjadest mida olime juba ostnud. Üritasime Tessaga võimalikult palju hirmust lahti saada. Ma olen kindel, et vampiirid tajuvad hirmu.

Söödud saime, hakkasime liikuma hotelli juurde. Muidugi me vaatasime kogu aeg seljataha, ega see kamp meile järgi ei tule ning meie õnneks ei tulnudki. Hotelli jõudes läksime oma tubadesse. Tegin oma tähtsad tegemised ära enne magama minekut. Ning jäingi ootama homset uute seiklustega.