Jää Minuga!

17.osa

Hommikul ärkasin väikese peavaluga. Ulatasin oma telefonini, et kella vaadata. 5.49. Ohkasin ning panin telefoni tagasi. Eile õhtul olin olnud veel veidi pahane, aga lõpuks olime kuidagi poistega ära leppinud ja nad isegi lubasid meil suhelda vampiiridega. Aga tingimusel, et nad jälgivad meid. Nagu turvamehed. 

Üritasin uuesti magama jääda, aga und lihtsalt ei tulnud. Panin riidesse, juuksed krunni ning lahkusin oma hotelli toast. Mõtlesin veidi jalutama minna, kui inimesi nii palju ei ole.  Õue jõudes oli väike tuul, mis oli tegelikult soe. Otsustasin minna parki, kus oli ilus loodus ja head kiigud. Olin juba rahulikult kiikunud veerand tundi kuni keegi mind selja tagant ehmatas.

"Hommik. Mis sa nii vara ärkvel teed?"pöörasin hirmuga selja taha ja nägin Lucast. 

"Lucas! Mida sa siin teed?"küsisin, olles veidi toibunud ehmastusest.

"Seda sama võiks sinult küsida,"naeris poiss ja istus mu kõrval kiigule.

"Uni läks ära, tulin värsket õhku võtma. Saab veel veidi vaikuses olla kuni inimesed hakkavad tööle minema,"põhjendasin talle. "Nii. Ja mis ise siin?"

"No kuna me tegelikult ei magagi, siis tulin ka niisama jalutama. Mõtteid värskendama." Noogutasin poisi vastusele ja olime veidi vaikuses ning kuulasime lindude laule. 

"Kaua te siin veel olete?"küsis Lucas mult lõpuks. 

Mõtlesin veidi, sest ma polnud eriti kindel, kui kaua oleme siin juba isegi olnud. Aeg läheb kiiresti.

"Ma ei teagi täpselt. Äkki ülehomseni. No kaua me enam ei ole. Kindlasti peame kogu kambaga need viimased päevad koos veetma. Või no tegelikult peaksime me Tessaga empsiga ka midagi tegema,"vastasin ma lõpuks.

Ka poiss ei osanud peale seda midagi ütelda ja noogutas lihtsalt. Jäin poissi vaatama. Kõigile libahuntidele ja vampiiridele on antud ilu. Nad on kõik nii kenad. Hundid pruunid, vampiirid valged. Ja see on äge.

"Mis sa mõtled?" küsis lõpuks Lucas naerdes, kui olin teda pikalt vaatama jäänud. 

"Ei midagi,"läksin näost üsnagi punaseks. Vaatasin lõpuks telefonist kella, mis näitas juba 7.02. 

"Kuule, ma hakkan hotelli tagasi kõndima. Eks räägime, kui midagi teha tahate,"ütlesin lõpuks kiigult tõustes.

"Saadan su ära?"

"Ei, ma tahan ise jalutada,"Jätsime hüvasti ja hakkasingi liikuma hotelli poole.

Hotelli ukse ees ootas mind Jacob.

"Jessica! Kus sa olid?" hakkas ta kohe muretsema, kui temani jõudsin.

"Rahu, jalutamas käisin,"naersin.

"Koos vampiiriga?"küsis Jacob kahtlaselt peale seda.