19.osa

121 14 1
                                    

Ärgata oma voodis on kõige parem tunne,kui pole seda teinud pikka aega.
Kell oli juba 12.14. Tänasin mõtetes, et suvi oli.
Olin vetsus jõudnud ära käia, kuni telefon helises.

"Jaa?"võtsin vastu, vaatamatta, kes helistas.

"Tšauu. Sa minu ja Robertiga välja viitsid? Kohvikusse või kuhugi?"tundsin ära Michelle hääle.

"Jaa, ikka,"vastasin rõõmsalt.

"Väga hea. Võid Tessa ka kaasa võtta."

"Kui ta viitsib,"naersin,"aga näeme siis äkki Melissi kohvikus tunni aja pärast?"

"Sobib."

Läksin õde otsima. Enda toas teda polnud, seega läksin kööki, kust ma ta ka leidsin.

"Tere hommikust. Kuidas magasid?"küsisin rõõmsalt.

"Hommik. Ma pole nii ammu nii hästi magada saanud,"ütles ka Tessa õnnelikult.

"Kus emps on?"uurisin ka tema kohta.

"Pidi korra tööle minema."

"Aga kuule, Michelle helistas. Kutsus meid kohvikusse. Tuled?"

"Ja. Mul ongi tunne, et pole rääkinud nendega nii kaua, erinevalt sinust,"naeris ta närviliselt. 

*** 

"Heihei!"karjusime rõõmsalt kõik, kui kohvikus kokku saime. Kallistuse teinud, istusime lauda. Tellisime oma asjad ka ära.

"Noh, tüdrukud. Kuidas läinud on? Rääkige meile siis sellest reisist ka. Jake ja Jacob midagi mainisid veidi,"alustas kohe Robert juttu.

"Noh, iseenesest on meil hästi läinud. Ja polnud seal midagi ohtlikku reisil,"vastas Tessa. 

Võtsin ka ise sõna:"Ma ei tea, kas poisid mainisid, aga me saime vampiiridega sõpradeks. Ja kedagi ei murtud maha."

Oli vaikus. "Niiet poisid ei ütelnud seda teile,"järeldasin vaikusest. Ainult raputati pead.

"Aga nad ikka teadsid, et te suhtlete huntidega?"

"Jah, loogiline."

Robert ja Michelle vaatasid kahtlevalt otsa üksteisele.

"Mis on?"küsis Tessa neilt, mida tahtsin isegi teada.

"Kas poisid ise lubasid teil nendega rääkida?"

"Jah," vastasin kahtlevalt.

"Mis siis on?"

"Ah ei midagi,"naeratas Robert meile ja üritas teemat mujale viia. Me ei hakanud Tessaga sellest ise ka rohkem rääkima, kuigi me teadsime, et nad ei räägi meile midagi.

Rääkisime neljakesi paljust, kuna polnud siiski ammu kokku saanud. Lõpuks käis tilin, et keegi oli tulnud kohvikusse. Siin käis väga harva keegi. Rob ja Michelle vaatasid ukse poole  kahtlevalt ja kuulsin isegi kumbagi suust tulemas urinat. Kuna mina ja Tessa olime seljaga ukse poole, pöörasime ümber, et sinna poole vaadata. Seal oli Lucas. Vaatasin ehmatusega Tessale otsa, kes oli samuti kohkunud. Lõpuks Lucas nägi meid ning tuli siiapoole. Robert urises, kui poiss meie laua kõrvale seisis. 

"Rahu, Lucas on sõber. Ja Lucas, nemad on ka meie sõbrad,"ütles Tessa neile.

"Mida sa teed siin?"küsisin ma poisi käest.

"Hea, et ma teid leidsin. Jess ja Tessa, teie elud on ohus."

Jää Minuga!Where stories live. Discover now