KAKS ELU: Esimene avastus

5. EKSKURSIOON

Õhtusöögi kugistasin alla nii kiiresti, kui suutsin, kuid kahjuks polnud kõik minu teha. Teised paistsid kuidagi ekstra aeglaselt söövat, kui nad lõpuks lõpetasid ja ma suure kiiruga kõik nõud kööki olin vedanud, siis ma praktiliselt hüppasin oma isa kõrval ja anusin, et ta juba rääkima hakkaks.

„Mida ta rääkima peab?" küsis Elizzia, ka Chris paistis väiksel määral huvitatud olevat.

„Ma arvan, et rääkimisest pole praeguses olukorras mingit kasu. Ma pigem näitan teile, nii on kõigest palju lihtsam arusaada."

„Millest me peaksime aru saama?" ei saanud Chris aru ja ta paistis väga häiritud olevat sellest, sest ma endiselt pulbitsesin ärevusest ja see ei jäänud kellelegi kahe silma vahele.

„No olgu siis, kuna kõik on juba püsti, siis tulge minu järel," ütles issi ning hakkas veranda akna poole liikuma.

„Oled sa kindel, et see on ikka hea mõte?" küsis mu ema.

„Ära riku kõike ära emme, lähme nüüd, kuhu iganes me ka ei läheks," ütlesin kiirustades.

Issi heitis emmele kerge seletamatu pilgu ning liikus siis edasi. Ta ei vaevunud veranda akent lahti tegema, vaid kõndis sellest lihtsalt läbi. Imelik selle juures oli see, et aken ei läinud katki ja mu isa ei olnud näha ka teisel pool akent. Ta lihtsalt kadus, kuid mõni hetk hiljem ilmus taas nähtavale, aga ainult osa temast - nägu ja üks käsi.

„Tulge minu järel, palun," ütles ta.

Ma ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja liikusin akna poole. Veidi enne sellest läbi minemist peatusin korra ja lükkasin oma kätt ette poole see läks läbi klaasi. Ettevaatlikult, aeglaselt astusin läbi klaasi. Ma hoidsin oma silmi kinni, kuna ma ei julgenud vaadata. Peale kahte sammu ütles mu isa: „Sa võid nüüd oma silmad lahti teha." Nii ma tegingi. Minu ees avaldus hiiglaslik vaade. Ma seisin lossi või mõisa fuajees. See oli suurem kui ükski koht, kus ma varem käinud olin. Põrand oli valgete ja mustade plaatidega kaetud ja väga korralikult poleeritud. Lagi oli umbes kuue meetri kõrgusel, see oli valge ja ornamentitega kaetud. Seinad olid alt poolt beežid ja pealt poolt valged. Otse minu ees olid kaks treppi, nagu tavalistes mõisates. Ise seisin ühe suure maast laeni akna ees, mis teiselt poolt oli arvatavasti meie kodu veranda aken. Aknaga seina kõrval olevas seinas oli suur kahe poolega uks, mida valvasid kaks valvurit. Neil olid punase-kuldse kirjud vormid, mis sobisid kokku akente punase-kuldsete kardinatega. Teisel pool ust oli samuti suur aken. Seda kõike märkasin mõne sekundiga, kui ringi ümber enda tegin.

„Vau, see koht on hiiglaslik, miks sa varem midagi öelnud pole? Kus me üldse oleme?" küsisin issilt.

„Oota natuke, kuni teised ka läbi tulevad, siis räägin kõigile."

Mõni minut hiljem olid kohal ka mu õde, vend, kes olid ikka veel täielikus segaduses ja ka ilmselgelt liiga šokis, et suud lahti teha või üldse end liigutada ning emme.

„Nüüd, kui kõik on kohal, siis ma võin öelda, et me oleme Maagias Krona planeedil kuningalossis."

„Me oleme teisel planeedil?" küsis Chris, nähtavasti arvas ta, et issi teeb nalja, sest talle tegi see küll.

„Jah, oleme küll."

„Ei ole võimalik," ütles Chris.

„Ja läbi akna tulemine oli võimalik?" küsisin talt.

„Nojah, ma olen segaduses," vastas ta, tundus nagu hakkaks tal pilt juba vaikselt eest ära kaduma ja seda polnud veel kkunagi varem juhtunud.

„Seda ma usun," ütles issi, „aga ma olen valmis seda teile kõigile seletama."