KAKS ELU: Esimene avastus

17.6 SOLAR

Viimaks ometi läksime planeedile, kuhu mina isiklikult kõige enam tahtsin minna. Nii palju kui ma lugenud olin, tundus Solar sellise kohana, kus ma elada tahaks - vihma ei saja, soe kogu aeg, meres ja ookeanis saab ujuda aasta läbi ning kõige lahedamad puhkuse kuurortid asuvad just seal. Pealegi polnud ma Solari kuningliku perekonda veel näinud, kuigi kuuldavasti pidi peres olema kaks minust paar aastat vanemat kuuma kutti ja üks minu vanune tütar. Kuninglike suguvõsade ajaloo raamatutes, polnud sellest perest palju räägitud, ainult vanemate nimed ja kui palju neil lapsi on, aga mitte midagi täpsustavat.

Igaljuhul ei õnnestunud mul ka seekord kellegagi neist kohtuda, sest kogu pere oli läinud mingile erakorralisele kohtumisel ja keegi ei teadnud kuhu või siis vähemalt ei jaganud seda informatsiooni. Me ööbisime ühes viie tärni hotellis.

Kuna meri oli otse hotelli ees, siis esimese asjana panin bikiinid selga ning tormasin randa. Samalajal kui mina mõnusalt vees suplesin passi Maiko, päikesevarju all, tooli peal istudes. Ta ei võtnud isegi jakki seljast. Imestasin, kuidas tal küll palav ei hakanud. Mina oleks niimoodi kuumarabanduse saanud. Floral oli olnud soe, nii soe, et sai ujuda soojas vees ja päevitada, aga Solaril oli nii soe, et nii pea, kui sa vees välja tulid olid kohe kuiv. Päikese käes võis vabalt olla üle neljakümne kraadi ja minu jaoks oli see vägagi harjumatu, nii et ma ei tahtnudki väga veest välja tulla. Õnneks oli Solari vesi selge nagu klaas ja mitte ühtegi mõrtsukast vetikat ega haid polnud läheduses.

Kui olin nii kaua ujunud, et mul hakkas kõht tühjaks minema, ronisin veest välja. Liiv kõrvetas mu jalgu nii kohutavalt, et pidin kiiresti jalgupidi lamamistoolile ronima, samalajal Maikot veega pritsides, mis polnud veel ära aurustuda jõudnud.

„Mida te teete?" küsisi ta pahaselt, vett enda pealt maha lükates.

„Toon sinuni natuke puhkuse rõõme," vastasin end kuivatades, kuigi selleks polnud mingit vajadust, sest päike toimis väga tõhusalt.

„Siin on liiga palav, et rõõmus olla."

„Muidugi, kui sa musta värvi nahast jakki kannad ja pikki pükse."

Sidusin endale rannaseeliku ümber, sättisin valge kübara pähe, panin rätiku kotti ning hakkasin mööda rannaäärt jalutama.

Mul ei tulnud väga palju kõndida, et leida jäätisekiosk. Istusime toolidele maha ning sõime oma hiiglaslike jäätiseportsjoneid, samal ajal päikeseloojangut vaadates, mis oli lausa imeline.

„See planeet on minu arust palju romantilisem, kui Amora," ütlesin unistavalt.

„Nagu ma ütlesin, see armastuse värk on lihtsalt väljamõeldis, et turiste ligi meelitada."

„See on igaljuhul minu lemmik planeet," tunnistasin.

„Minul igaljuhul ei ole."

„Miks mitte? Kõik on siin nii täiuslik."

„Umbes nagu Vahemere maadele reisimine, mis? Turistina on alati kõik täiuslik, mitte just minu jaoks, aga enamuse jaoks, ma pakun." Olin perega mitmeid kordi Vahemere maadel käinud, sest seal oli nii mõnus soe ja murevaba nagu Solarilgi. Selles oli Maikol küll õigus.

„Mis sinu lemmik planeet siis on?"

„Mul polegi lemmikplaneeti."

„Sulle ei meeldi ju Solar ja Nestaneet pole kohe kindlasti väga mugav elamiseks. Siis armastusse sa ei usu, mis tähendab, et Amora sulle ka ei meeldi. Fauna ja Flora on ilmselgelt liiga metsikud kohad ja Lexis tundub nagu oleksid hullumajja sattunud, nii et kus sulle siis meeldib?"

„Teil on õigus, ma ei elaks ega meeleldi ka oleks üheski neist kuuest planeedist, kus me käinud oleme. Aga neli planeeti on veel."

„Nii et sulle meeldiks Glaciesil, kus suvel on viis kraadi sooja, või Speeral, kus puhkuseid pole leiutatudki või Demonikal kus pole valgustki?"