KAKS ELU: Esimene avastus

17.5 NESTANEET

Ma olin juba väsinud kogu aeg ühest kohast teise lendamisest. Tegelikult ei saanud ma isegi midagi teada nendest planeetidest, kus me käisime, sest pealinnast kaugemale me ju ei jõudnud. Kuninglikest peredest polnud ma isegi väga huvitatud ja just neid nägin kõige rohkem. Sugulaste nägemine oli küll tore, aga avastada, et nemad teavad Maagiast kümme korda rohkem kui mina, kuigi nad on kogu mu elu väitnud, et võlukunsti uskumine on naiivne, pole just rõõmustav.

„Mul on igav, teeme midagi lõbusat!" palusin issilt, kui olin enda arust ära teinud kõik, mida on võimalik ühes hõljukis teha. Tegelikult enamiku ajast me lendasimegi ja ainult väikese osa ajast, veetsime planeetidel või vähemalt nii mulle tundus.

„Anabell, see et ma olen koos sinuga siin reisil ei tähenda, et mul poleks üldse vaja tööd teha," ütles ta oma ees kõrguvalt paberihunnikult silmi tõstmata.

„Kui me Maal elasime oli sul aega küll. Pealegi, kas sa arvutit ei võiks paberi asemel kasutada?"

„Tavaliselt mul oligi aega, aga nüüd on asjaolud muutunud. Ja me peame valmistuma ka sinu tutvustamist maailmale. Need paberid on tähtsad dokumendid, mis on mulle saadetud allkirjastamiseks, seda ei tohi Maagias arvutiga teha."

„Kuidas sa eeldad valmistada maailma minu jaoks, kui sa ei suuda isegi minu jaoks aega leida! Sa oled ju kuningas, tee mingi reegel, kuidas sul oleks rohkem aega ja paberitele allkirjastamine lihtsam!" ütlesin solvunult ning lahkusin, andmata talle võimalust midagi vastu öelda.

Järgmine planeet hakkaski paistma. Hiiglaslikud pilvelõhkujad paistsid isegi kosmosesse kõrgudes üle pilvede. Nestaneet - kõige suurema populatsiooniga planeet Maagias ja samuti kõige hoonete rohkem. Hõljukijaam oli kümnekordne hoone, paksult täis rahvast, kes trügisid igas võimalikus suunas. Ma lahkusin koos issiga. Kõigil oli liiga palju tegemist oma sihtpunkti jõudmisega, et üldse meid märgata. Hoidsin isa käest kõvasti kinni, kuna kardsin ära eksida ja massiga kaasa vedamist. Kuigi jaama turvatöötajad üritasid meile teed teha, käis see neil kõvasti üle jõu.

Liiklus oli täielik kaos. Sõidukid olid üksteise küljes kinni nagu oleksid need nii liimitud. Mingitest sõidueeskirjades, kui neid üldse oli, ei peetud absoluutselt lugu. Sõideti nii nagu heaks arvati. Lõpuks, peale mitme tunnist sõitu, mis normaalses liikluses oleks võtnud veidi üle kahekümne minuti, jõudsime ühe kõrge hoone juurde, mille vastas oli suur kolme purskkaevuga park. Paistis, et see oli nende mõistes loss. See oli ehk veidi uhkem, kui ümbritsevad hiiglased, kuid sellegipoolest ei meenutanud see sugugi paleed.

Tervitus oli see-eest hoopiski midagi uut. See perekond lausa pakatas rõõmust ja soojusest, kui nad meile vastu tulid. Kergelt kiilanev veidi ümar ja mitte väga pikk kuningas, samuti veidi ümar, kuid äärmiselt sõbralik kuninganna ning nende kuus last, kellest kaks olid minust veidi vanemad ja ülejäänud nooremad.

Kuigi me olime hiiglaslikus suurlinnas ja peatusime pilvelõhkuja moodi lossis, tekkis mul seal eriline õdus ja kodune tunne. Lapsed tegid mulle kohe selgeks, et planeedil pole midagi erilist vaadata. Igalpool samasugused kõrged hooned, segane liiklus ja igas linnas paar suuremat parki. Kõige suurem veekogu, mis neil oli, oli Teisa järv, sealset vett kasutati pealinna joogivee jaoks. Ülejäänud veekogusi, mida neil tegelikult väga polnudki kasutati siis muudeks tegevusteks. Vaid vähesed planeedi elanikud oskasid ujuda, sest ujulate tegemiseks lihtsalt puudus piisav kogus vett. Metsi neil ilmselgelt polnudki, kuid nad üritavad järjest rohkem parke rajada ja katuseaedu, et värsket õhku ikka jaguks. Neil vedas, et planeet nii päikesele lähedal on, kuna talve üleelamiseks poleks neil mingeid võimalusi. Enamus toidust tuuakse neile ka sisse teistelt planeetidelt.

Järgmine päev läksime (mina, Maiko ja Nestaneedi printsid ja printsessid, kes olid üliõnnelikud, et said ükskord lossis välja) linna kõige kõrgema hoone kõige ülemisele korrusele. Sealt avanes vaade kogu linnale ja isegi kaugemale. Meil vedas, et tol päeval ühtegi pilve polnud.

"Ega vaade pole just suurem asi, siin ainult majad ongi," ütles kõige vanem lastest.

„Ei, see on hämmastav." Majade katused olid nagu väikesed aiad, iga maja oli mingil määral erinev ja kuigi alt vaadates tundus kõik ainult hoonetest koosnevatki, siis ülevalt võis näha kui palju rohelust seal tegelikult oli. Majade vahel asetsesid väiksed pargid, kuigi enamjaolt katsid suured ehitised minu vaate nendele.

"Kas kõik linnad on sellised?" küsisin.

"Enam-vähem jah, osades on majad natuke madalamad, teistes jälle kõrgemad." Ma ei suutnud uskuda, et kuskil saavad veel kõrgemad majad olla, kui need oli selles linnas.

Vähemalt tööstus oli hea. Mis mind veel väga üllatas oli see, et heitgaase ja üldse tavaliselt paljude autodega kaasnevat tossu ja muid asju polnud peaaegu et üldse. Mulle väideti, et enamik autosid töötavad elektrienergia peal või siis kasutavad mõnda muud ökorežiimi, näiteks päikesteenergia, sest tavalise bensiini või diisli peal töötavaid autosid siin liiklusesse ei lastagi, kuna see lihtsalt tapaks kõik maha.

Peale vaatest tüdinemist, käisime mööda erinevaid asutusi linnas. Kronal oleks selleks võtnud ehk tund, aga kuna Nestaneedil on nii umbes paarkümmend miljardit elaniku rohkem, siis läbi trügimiseks ja poodi üldse sisse mahtumiseks kulus juba üle tunni. Mõni ime siis, et enamik inimesi planeedil väga sportlikud tundusid, kui nii iga päev elama peab. Aga hooned olid väga lahedad, nii väljast kui seest. Näiteks ühes uuemas kontorihoones oli üleni klaasist lift, mis liikus üles-alla, paremale-vasakule, kuna hoone oli lihtsalt nii suur ja käimiseks oleks võtnud väga palju aega. Soovisin, et lossis oleks ka selline asi, kuigi ma oskasin helendada ja teleportreeruda. Kavatsesin isaga igatahes sellel teemal arutleda.

Mis mulle aga kõige rohkem meeldis, oli hoopis metroo. Maa peal oli liiklus tõsiselt kohutav, aga üllataval kombel maa all polnud probleem sugugi nii suur. Võib-olla oli asi hindades, mis polnud just väga väikesed, aga rahvast seal väga palju polnud ja kõik toimis nagu kellavärk. Metroo ei olnud muidugi tavapäraste rongidega. Seal olid kapslid, mis sarnanesid lõbustuspargi atraktsioonide omadega, kuhu mahtus kaks „inimest" korraga istuma. Kapsel oli ülemise osaga kinnitatud ühe rööpa külge, mida mööda see liikus. Kuna see kapsel liikus üle kaheksasaja kilomeetri tunnis, siis kinnitati kõiki ikka väga korralikult tooli külge kinni, pandi klaasuks ette ja läinud nad olidki. Järjekorda polnud ehk ka sellepärast, et see toimuski kõik nii kiirelt.

Ma tahtsin loomulikult seda ise ka järele proovida. Olime kõndinud täpselt nii kaugele, et lossile kõige lähima jaamani oli üks peatus. Istusin koos Maikoga ühte kapslisse ja valmistusin sõiduks. Kui me esialgu liikuma hakkasin, arvasin, et midagi on viltu, kuna ma ei tundnud mitte midagi, läbi klaasi oli näha, et me liikusime, aga mingisugust kiirust polnud küll tunda. Enne veel kui ma arugi sain, kas me liikume siis kiiresti või aeglaselt, olime juba oma peatuses ja pidime maha minema.

„Kuidas tundus?" küsis üks printsessidest.

„Kas me liikusime päriselt ka kaheksasada kilomeetrit tunnis, sest ma ei tundnud absoluutselt mitte midagi."

„Selline see tänapäeva tehnoloogia on, nii turvaline, et kogu lõbu kaob ära."

Peale sellist huvitavat kogemust, hakkas väljas juba pimedaks minema ja me läksime lossi.

Õhtul istusime kõik, kaasa arvatud minu isa ja kogu Nestaneedi kuninglik pere, päris realistliku elektrilise kamina eest, milles ainult tundus, et põleb päris tuli ja prõksuvad päris puud. Jõime kuuma kakod ning jagasime üksteisele muljeid oma päevast. Kõik olid väga hubane ja mõnus, ei olnud üldse sellist tunnet, et tegelikult istume rahvast täis kesklinnas asuvas pilvelõhkuja moodi lossis kaheksandal korrusel asuvas kaminatoas, kus polnud isegi päris kaminat. Lootsin, et see õhtu ei saagi läbi, aga nagu tavaliselt pidime edasi liikuma ja issi sundis mind vara magama minema, et me hommikul vara taas lahkuda saaks.