KAKS ELU: Esimene avastus

4. UUS MAAILM

Kui ma uuesti silmad avasin olin oma voodis ja aknast paistis päike. Ronisin teki alt välja. Mul oli seljas pidžaama. Olin öösel väga veidrat unenägu näinud, midagi oma tulevikust, aga silmade avanedes kadus see mälust nagu ka uni. Minu peas kajasid ainult sõnad „sa pead mäletama", „sa pead mäletama". Telefon asetses mu öökapil nagu tavaliselt. Kui ma vaatasin sealt kella ja kuupäeva, nägin, et peaksin koolis olema. Ma olin sisse maganud. Jooksin oma õe tuppa ja seejärel oma vanemate tuppa, kedagi ei paistnud kodus olevat, aga samas polnud keegi üritanud mind ka üles ajada. Kuna kell oli nii palju, otsustasin kooli minemisest loobuda, sest tunnid oleksid varsti niikuinii läbi saanud.

Panin ennast riidesse ja samal ajal üritasin meelde tuletada, millal ma magama olin läinud. Mäletasin täiesti selgelt, kuidas olin emme ja Elizziaga tülitsenud ja seejärel majast väljunud. Kuupäevad klappisid, seega see pidi olema eilne päev. Uurisin end veidi, kui eilne päev oleks olnud päriselt ja mitte õudusunenägu, siis oleks mul kindlasti terve keha olnud täis sinikaid, kuid ei midagi. Tundus nagu oleksin seda kõike unes näinud, aga kuidas see siis nii reaalne tundus? Otsustasin oma isale helistada. Ta võttis vastu.

„Issi, kas sa oled tööl?" küsisin talt.

„Muidugi, kus ma siis olema peaksin?"

„Miks sa mind hommikul üles ei ajanud? Ma jäin kooli hiljaks!"

„Paistis, et sul oli und vaja, arvestades kõige sellega, mis eile juhtus."

„Mis siis eile juhtus?"

„Kas sa ei mäleta midagi?" küsis ta imestunult.

„Nii, et ma ei näinud seda kõike unes, kogu deemonite jama ja muud?" küsisin ahastuses. Osa minust lootis, et see oleks päris, sest siis ei oleks ma hulluks läinud, aga teine pool lootis kogu südamest, et see poleks tõsi.

„Ei, see ei olnud uni. Kuule, Anabell, ma pean nüüd minema. Räägime sellest kõigest õhtul, eks?" ja ta katkestas kõne.

Ma istusin jahmunult oma voodile. See kõne oli liiga kiiresti lõppenud, kõik oli liiga arusaamatu.

Pärastlõunal tulid Chris ja Elizzia koolist koju.

„Kuidas kodus logelemine läks?" küsis Chris.

„Igavalt," vastasin.

„Ma ei saa aru, miks issi sul üldse koju lubas jääda, see on nii ebaaus. Lihtsalt sellepärast, et sa olid kaua õues ja väsisid sellest ära. Minul ta küll nii koju ei laseks jääda," porises Elizzia.

„See on nii sellepärast, et Anabelliga ei juhtu midagi, kui ta koolist puudub, aga sina kukud kõik kontrolltööd läbi, sest sa ainult koolis õpidki," ütles Chris.

„Nagu sina parem oleksid."

„Mis üldse eile juhtus?" küsisin neilt, kuna paistis, et issi oli neile mingit teist versiooni rääkinud.

„Mis mõttes?" küsis Chris, paistis, et kumbki neist ei saanud minust aru.

„Eilne õhtu on minu jaoks natuke hägune," valetasin ma.

„Isa tuli mingi kümne aeg koju, sina tema süles. Ta ütles, et oli sind jalutamas näinud ja siis peale võtnud, aga sa olid autos magama jäänud. Mis sa jõid ennast kusagil purju, et sa midagi ei mäleta või?"

„Mulle tundusid sa pigem nagu laip," lisas Elizzia.

„Okei, midagi hakkab mulle juba meenuma ja ma ei joonud ennast purju, ma olin lihtsalt üleväsinud!" olin natuke jahmunud, aga paistis, et issi ei tahtnud neid vist ära ehmatada ja nad poleks arvatavasti kunagi midagi sarnast uskunudki.