KAKS ELU: Esimene avastus

10. TAEVASSE TÕUSMINE

Kahjuks olin juba harjunud varajase tõusmisega ning ärkasin hommikul kell pool kaheksa automaatselt ülesse. Sundisin end edasi magama, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Natuke peale kaheksat ronisin voodist välja ning hakkasin telekat vaatama. Mõne aja pärast tõusin ka mu isa ja hakkas all korrusel pannkooke tegema. (Ma ei saanud küll päris aru, miks ta neid teeb, sest lihtsam oleks olnud paluda, et lossi kokk neid teeks.) Läksin tema juurde juttu rääkima.

„Ma kuulsin, et sa olid väga tubli olnud?"

„Ei tundunud küll nii ja poolteist kuud on väga lühike aeg, mille jooksul midagi õppida."

„See on sul veres. Nii et sul on vaja ainult natuke juhendamist ja kõik ülejäänud tuleb iseenesest."

„Asi on jälle Katarinas, eks? See on nii ebaaus. Kui tema poleks midagi osanud, poleks mina ka ja nüüd kõik lihtsalt eeldavad, et mina oskan kõike, kuna tema oskas. Mul ei olegi võimalust ise milleski hea olla."

„Anabell, enamus sinu oskused on ikka sinu saadud, mitte Katarina ja see et sa võidelda oskad on kõigil kuningliku pere liikmetel nii. Ka sinu vennal ja õel kuluks umbes sama kaua aega võitluskunstide õppimiseks, kuna nad juba teavad kõike oma alateadvuses. Miks sa muidu arvad, miks Chris nii hea ekstreemsportlane on või sina nii hea karates või Elizzia iluvõimlemises? See kõik tuleb sellest."

„Ju vist. Vähemalt on see üks võime, mida Maal ka kasutada saab."

„Ma ei ütleks, et see päris võime on. Pigem anne."

„Siis võiks ju minna talendisaatesse."

„See pole päris hea mõte. Aga kui sa juba siin oled, siis kata laud ära, teised ärkavad ka varsti üles."

„Tahtsingi sulle ühte võimet näidata, mille ma ära õppisin." Tegin kapi ukse lahti ja võlusin taldrikud sealt välja, need hõljusid õhus täpselt sinna, kuhu neid suunasin. Natuke enne lauda, aga kadus mu keskendumine, kuna olin liiga enesekindel ja taldrikud kukkusid kolinal maha kildudeks.

„Ups, see võime vajab natuke harjutamist."

Issi vaatas kurja näoga kõiki laiali lennanud kilde, siis viipas korra käega ja kõik killud moodustasid taas taldrikud ning maandusid lauale.

„Ma arvan, et enne, kui sa asju hakkad ära lõhkuma, võiksid õppida neid parandama," pakkus issi.

Tassid, kahvlid ja noad viisin lauale käsitsi, ilma võlukunstita.

*

Poole üheteistkümneks seisin koos issiga lossi aias.

„Kõige pealt õpime lendamist, see on muidu su ema lemmik võime, aga ta tahtis täna muid asju teha, nii et me oleme kahekesi."

Ta seletas mulle lühidalt, kuidas lendamine käib ega seal midagi erilist polnudki. Mõtle sellele, mida sa tahad ja ära kaota keskendumist, sest muidu kukud alla. Teooria oli väga lihtne, praktika väga keeruline. Peale veerandtunnist pingutus olin endiselt kahe jalaga maa peal. Issi näitas mulle korduvalt ette ja ei saanud aru, kuidas see minu jaoks nii keeruline on. Arvatavasti oli asi selles, et ma kartsin kohutavalt alla kukkuda.

Lõpuks sain end õhku hõljuma, kuid mitte lendama ja sedagi mitte väga kauaks ja mitte väga kõrgele. Kui peaaegu tund oli möödunud õnnestus mul paari meetri kõrgusele õhku tõusta ja seal püsida mõndaaega. Kahjuks maandumise peale polnud ma eriti mõelnud. Seetõttu mingit maandumist polnudki ja ma kukkusin lihtsalt alla.

Paar tundi hiljem jõudsin juba edasi liikumise juurde. Alustasin madalalt, sest peale seitset kukkumist polnud mul mingit tahtmist endale uuesti haiget teha. Ma võisin küll kiiresti paraneda, aga valus oli sellegipoolest. Alguses mul isegi õnnestus natuke edasi liuelda, kuni maa vastu tuli. Lõpuks julgesin ka kõrgemale lennata ja lausa kihutasin taeva kohal, see oli väga lõbus, kuni üks lind arvast, et ma pakun talle liiga suurt konkurentsi ning lendas otsejoones minu suunas. Kiirete pööramiste juurde polnud veel jõudnud ja mulle pakus piisavalt katsumust juba ainuüksi õhus püsimine. Ei jäänud muud üle, kui käed ette panna, mis tõttu ma nagu kivi taevast alla hakkasin laskuma. Lind pani must napilt mööda. Maa lähenes meeleheitliku kiirusega ja ma ei olnud just sellisel kõrgusel, kust inimesest peale maandumist midagi alles jääb. Mõni hetk enne pauku ilmus mu ette suur õhkbatuuti meenutav valge pilve taoline moodustis, kuhu kõva pinna asemel pehmelt maandusin.