KAKS ELU: Esimene avastus

17.8 DEMONIKA

Paari tunni möödudes sisenesime Demonika atmosfääri. Enne, kui me jaamas hõljukist väljusime, käskis issi Maikol ja tema isal hõljukisse jääda. Ma isiklikult arvasin, et ta on hulluks läinud. Me jõudsime kõige ohtlikumale planeedile ja ihukaitsjad jäävad maha - super.

„Anabell, sul võib siin alguses natuke keeruline hingata olla, aga lihtsalt hinga rahulikult sisse välja ja loodetavasti sa harjud mingi hetk ära." Noogutasin ja mind valdas paanika, mis siis kui ma ei saagi hingata. Õnneks polnud muretsemiseks põhjust. Õhk tundus kuidagi lämbe küll, aga peale paari hingetõmmet olin sellega juba harjunud.

Kogu jaam oli nagu suur kodutute kokkutulek. Kõik kandsid seal räbalnud, sopaseid, haisvaid riideid ja nende endi näod polnud ka just kiita. See oli ikka kõvasti hullem, kui Speera oluord. Silmad olid enamusel süsimustad, paar tumepruuni silmapaari eksles vahele.

Keegi ei vaadanud minu ega issi poole. Mul kulus natuke aega enne, kui ma aru sain, miks. Nimelt mina ja mu isa kandsime musta värvi riietusesemeid. Need olid küll tumedad, aga sellegi poolest paistsid hulkurite hulgast väga hästi välja. Aga siis nägin ma kampa noori, kes olid samuti mustas, kuid nende riided olid päris korralikud, see tähendab, et polnud katki ega räpased. Neile pakkus lõbu teiste riiete sütitamine ja kõigi kiusamine.

„Siin planeedil pole reegleid. Mida rikkam oled, seda suuremad õigused sul on. Demonikal on vaid vähesed piisavalt jõukad, et endale riideid lubada, nii et kui su riided on uued, kardavad sind kõik," seletas issi.

„Kas kõik siin mitte vargad ja röövlid pole? Nad saaksid ju kõike lihtsalt varastada."

„Varas teab ju kõiki varga nippe. Kui midagi pihta üritad panna, põled tuhaks. Pealegi pole siin eriti midagi röövida. Deemonitel pole otseselt vaja süüa ega magada. Nad ei tunne külma ega kuuma, aga nad tunnevad valgust. Sellepärast nad ei saagi päikese käes olla, nad lihtsalt süttivad. Deemonid on põhimõtteliselt kurjategijate vaimud, mis on musta maagia tõttu jäänud maa peale ning tahke kuju võtnud. Nad pole elus ega ka surnud."

Väljas oli pime, kuigi kella järgi oli kõigest pärastlõuna. Deemonid ei salli päikest ja seetõttu seal seda polnudki. Ainult punakas-must valgus tungis läbi tuhakarva taeva pilve vahelist moodustist, mis ümbritses kogu planeeti. Midagi näha oli ainult tänu virvendavatele tänavalapidele.

Kohe peale jaama hakkaski lossimüür. See oli kõrge hall kivist müür, aga loss paistis sealt tagant hästi välja, olles meeletult kõrge, must ja veripunaste kaunistustega. Värav avanes ilma küsimusteta. Meid juba oodati. Ka uks avanes iseenesest. Me ei näinud mitte kedagi, kuid mu isa, otsustades tema kindlameelsest kõnnakust, teadis täpselt kuhu minna. Me jõudsime kõige suurema ja uhkema ukseni, see avanes niipea, kui selle ees seisma jäime.

See oli kõige hiiglaslikum troonisaal, mida ma eales näinud olin. Vähemalt kaheksa meetrit kõrge, sada meetrit lai ja sada viiskümmend meetrit pikk. Aga loomulikult polnud mul seda millegiga mõõta, nii et need olid umbkaudsed arvud. Kuninganna istus troonil, milleni viis vähemalt nelja meetri kõrgune lai trepp. Ta naeratas meid nähes. Hetkeks uuris ta midagi, mis oleks pidanud olema meie seljataga, kuid seda leidmata pööras ta oma pilgu taas meile.

„Ihukaitsjaid polegi?" küsis ta imestusega. Tema hääl oli väga ilus ja hüpnotiseeriv. Oma mõttetes mõtlesin täpselt seda sama, mida temagi: „Ihukaitsjaid polegi?"

„Nende jaoks ei paistnud vajadust olevat," vastas mu isa, mille peale kuninganna säravalt naeratas, kuid läks siis jutuga edasi.

„Tere tulemas! Küll mul on hea meel kohtuda kadunud printsessiga. Ma..." mu isa köhatas. „Mulle on nii palju sinust räägitud," ütles ta peale minu isa vahele segamist ja hakkas aeglaselt trepist alla tulema.