KAKS ELU: Esimene avastus

20. VIIMANE HETK

Augusti alguseks, olin oma otsuses kooli vahetada, üsnagi kindel. Teadsin sellest koolist päris mitut inimest, eriti tänu reisile. Pealegi olin terve suve Maagias veetnud ja sellega ära harjunud, eriti võluvõimete kasutamisega. Ma ei oleks suutnud Maal enam end tagasi hoida. Nüüd jäi ainult üks probleem - ma ei tahtnud oma vanu sõpru hüljata. Seetõttu otsustasin nendega koos teha midagi enneolematut.

Maagia printsess olemisel on omad eelised. Esiteks loomulikult võluvõimed ja teiseks meeletu hulk raha. Kuna Maagias raha võlumine on seadusega keelatud ja seda kontrollitakse karmilt, siis seal seda teha ei saa. Küllaga Maal, ei oska keegi midagi kahtlustada. Tean, et selline tegevus on sama, mis raha võltsimine, kuigi võludes ei ole sellest kuidagi aru saada. Pealegi ei vaheta keegi Krona raha eurodeks. Jama vabandus, ma tean.

Otsustasin oma sõbrad viieks päevaks puhkekeskusesse viia. Mu vanemad ja Elizzia tulid kaasa, kuna kuus alaealist suure hunniku rahaga, oleks tundunud natuke kahtlane. Meil oli igatahes väga lõbus. Saime tennist mängida, ujuda, rulluisutada, rattaga sõita, päikeseloojanguid nautida. Meil vedas, et ilusad ilmad veel kestsid.

Keegi mu sõpradest ei saanud aru, miks ma midagi sellist üldse korraldasin või kust ma nii palju raha sain, kuid peale esimest kahte päeva olid sellised küsimused nende peast pühitud ja kui ma lõpuks kõik oma sõbrannad tagasi koju saatnud olin, tuli mul meelde, et ma polnudki neile põhjust öelnud.

Enne, kui ma Gretele head aega öelda jõudsin kutsus ta mind oma sünnipäevale, mis pidi toimuma täpselt päev enne seda, kui ma lõplikult otsustan kooli vahetada.

*

Otsustasin augusti alguses ka Chrissi juurest läbi käia, et talle oma reisi muljeid jagada ja temale ostetud suveniirid ära anda. Esialgu oli ta rõõmus mind nähes, kuid lõpuks viskas ta mind oma korterist välja. Põhjuseid oli päris palju. Esiteks, ta polnud õnnelik, et ma Maiko kaasa võtsin, mis tegelikult polnud üldse minu süü. Chris arvas, et Maiko räägib issile kõik ära ja mul polnud julgust talle öelda, et isa arvatavasti juba ammu teadis, kus Chris on. Teiseks, ta arvas, et minu mõte kuhugi ei tea kuhu kooli minna, oli kõige kohutavam asi, mille peale ma üldse võisin tulla. Kolmandaks, arvas ta, et ma muutun tulnukaks ja ta ei taha veidrikega aega veeta. See tegi mind väga vihaseks ja ma paiskasin ta kogemata vastu seina. Peale seda karjus Chris nii kõvasti kui jaksas, et ma kohe tema korterist välja läheks ja kunagi enam oma nägu ei näitaks.

Ta üritas väga vihane tunduda, aga minu võime aurasid näha hakkas jälle (võib-olla see ainult tema peal toimibki) tööle ja ma nägin, kui kurb ta päriselt on. Koos minuga kaotas ta põhimõtteliselt kogu oma perekonna. Mina igatahes ei andnud tema suhtes alla. Lootsin, et kui tal jälle parem tuju on, mõtleb ta ümber ja tahab veel minu ja Elizziaga koos aega veeta.

*

Grete sünnipäeval üritasin olla rõõmsameelne, kuid minu mõtted oli valgusaastate kaugusel. Ma nägin, mida teised tegid ja ma võtsin kõigist mängudes osa, aga polnud hingega asja juures. Vaevu sain aru mis toimus, kuni Grete, ei tea kust, minu seljataha ilmus ja mulle ämbritäie jääkülma vett kaela kallas.

„Oled sa hull peast?!" karjusin ja lõdisesin üheaegselt.

„Muidugi, kas sa pole seda juba aastate jooksul selgeks saanud. Sulle oli seda vaja. Täna on minu sünnipäev, aga sa pole mitte ühtegi sõna öelnud terve päeva jooksul. Lisaks oled sa minu meeskonnas ja nii kaua, kuni sina ei hakka asja tõsiselt võtma kaotame me kõik võistlused." Grete oli väga võiduhimuline. Tema jaoks polnud kaotamine mingi variant.

„Olgu ma võtan asja tõsiselt, kui sa lubad, et sa mulle enam külma vett kaela ei kalla ja mulle rätiku tood."

„Saab tehtud!" hõiskas Grete rõõmsalt.

Külmast veest oli igatahes kasu olnud. See tõi mu tagasi Maa peale. Peale seda, kui olin enam-vähem kuivaks saanud. Jätkasime erinevate võistlustega, mida Grete kõik välja oli mõelnud. Sealhulgas ka kõige kõvemini karjumise oskus ja kiiruse peale mööda maad veeremine. Kui väljas hakkas juba pimedaks minema läksime tuppa, sõime magustoitu ning mängisime erinevaid lihtsustatud versioonis lauamänge.

Ma jõudsin lossi kella ühe aeg öösel, peale seda, kui emme oli mulle umbes kümme korda helistanud. Oleks läinud ehk vähem aega selle kohale jõudmisega, aga ma tegin tiiru oma vanas kodus, mis nüüd oli täiesti tühi ja kõle. Selajal, kui mina ja issi reisil olime, tegid kolijad päris hea töö. Enamus meile tähtsamaid asju oli veetud lossi, aga samas paljud asjad, mis minu jaoks selle kodu nii kalliks tegid olid jäetud maha ja kaetud katetega - enamus mööblist, kardinad, vaibad. Maagias olid need kõik olemas, kuid ega see päris see sama pole. Viimaks, kui suutsin oma endisele kodule head aega öelda keset nõrga tänavavalgustusega ööd, läksin lossi. Üllataval kombel oli seal päris palju täiesti ärkvel rahvast. Olin õnneks liiga uimane, et neid eriti tähele panna, muidu oleksin võinud päris korralikult ehmuda kõigist neist valvuritest. Läksin oma tuppa, pesin hambad, vahetasin riided ning jäin koheselt magama.

---------------------------------------------------------------------------------------

See oli esimese osa viimane peatükk.

Järgmise osa nimi on "KAKS ELU: Kui kahest saab üks."

Seal osas läheb Anabell uude kooli, leiab uusi sõpru, aga veel rohkem leiab ta vaenlasi, kes soovivad kõigest väest ta elu ära rikkuda või selle sootuks ära lõpetada. Selgub ka Solari kuningliku perekonna suur saladus ning palju muud.

Kui olete huvitatud selle lugemisest, siis andke teada, aga tõenäoliselt enne uut aastat ei avalda, kui vähemalt 20 huvilist pole.