KAKS ELU: Esimene avastus

7. MUUTUSTE AEG

Kui me koju jõudsime siis Elizzia ja Chris juba magasid. Emme istus arvutis. Soovisin vanematele head ööd ning läksin ülemisele korrusele. Olin küll õhtusöögi vahele jätnud, aga mul polnudki kõht eriti tühi. Minus oli nii palju elevust kogu Maagiast. Mul polnud mingit tahtmist magama jääda, ma oleks tahtnud sinna jäädagi.

Tuli välja, et mu vend ja õde siiski ei maganud nagu mu ema oli arvanud. Mõlemate toad olid lukus - see on üks asi, mida ma kunagi teinud pole. Suhteliselt mõttetu tegevus ka meie majas, sest igal uksel on ühesugused lukud ja võtmed, kuigi kui võti luku sisse jätta, siis sinna on natuke keerulisem sisse saada, aga sugugi mitte võimatu.

Pesin hambad, soovisin Chrisile ja Elizziale head ööd ning läksin magama. Mul oli pikk päev olnud ning esimest korda üle tüki aja, isegi kogu elevusest hoolimata, uinusin koheselt.

„Kuule unimüts ärka üles, kui sa kooli hiljaks ei taha jääda," uimaselt ei saanud ma kohe aru, mida Chris räägib, aga õigepea jõudis mulle kohale. Magama kiirustades, olin unustanud äratuskella sisse panna.

„Mis kell on?" küsisin silmi hõõrudes.

„Seitse."

„Nii hilja juba?! Kas sa varem ei võinud mind üles ajada?!"

„Ma ju ei teadnud, et sa ärgata ei kavatse. Sa pead ju vahest teiseks tunniks ka kooli minema."

„Mida iganes," ütlesin pahuralt, ronisin voodist välja ja läksin silmi pesema.

„Võiksid siis vähemalt aitäh öelda, et ma su üldse äratasin."

„Aitäh," ütlesin vannitoast välja tulles, temast kiirelt möödudes. Läksin oma tuppa ja lükkasin toa ukse kinni, kuna mul oli vaja riideid vahetada. Chris ohkas korra, ju ta sai aru, et paremat tänu polnud loota ja kõndis trepist alla.

Mu juuksed olid täielik sasipundar või siis mulle lihtsalt tundus nii, kuna ma kiirustasin hullumoodi. Trepist alla joostes oleksin peaaegu kukkunud. Kiirelt haarasin köögist kausi, kallasin sinna hommikusöögihelbeid ning piima ja kugistasin kõik alla vähem kui kahe minutiga. Siis vaatasin kella, mul oli veel veerand tundi aega. Pesin veel hambad ja kontrollisin üle, kas kõik kooliasjad oli kotti topitud, siis istusin diivanile ning istusin niisama. Elizzia ja Chris läksid enne mind kooli, kuna venna kool oli kesklinnas ja õele lihtsalt meeldis bussiga minna kooli, mis asus natuke rohkem, kui kilomeetri kaugusel meie majast. Varsti peale seda, kui nad olid ära läinud kõlas uksele koputus. Ma tõttasin avama - seal seisis Grete nagu tavaliselt.

„Hommikust päikesekiir!" ütles ta.

„Hommikust!" vastasin rõõmsalt. Grete tõi igal hommikul päikese välja (sõna otseses mõttes) ja ka hea tuju, kuigi seekord olin juba ilma tema abitagi päris rõõmus, kuna mu mõtted olid juba Maagiasse mineku juures.

Koos läksime rõõmsalt kooli, kuigi ma kooli üle tegelikult väga rõõmus ei olnud.

„Tead mul oli eile nii lõbus," rääkisin teepeal Gretele. Ma ei suutnud kuidagi oma elevust varjata.

„Nooh, mis sa siis tegid?

Rääkisin nii palju, kui sain, et usutav tunduks: „Käisin hobusega ratsutamas. Hästi ilus hobune oli - üleni must. Siis jalutasin läbi ühe mõisa,"

muutsin veidi fakte.

„Mis mõisas sa käisid?" Grete nõrkuseks on mõisad. Ta oli juba mitu aastat rääkinud sellest, kuidas ta kavatseb endale täiskasvanuks saades mõisa osta.

„Ma ei mäleta enam selle nime. Issi lihtsalt vedas mind sinna lõbu pärast. Ma isegi ei tea, kus see asub. Mitte väga kaugel igaljuhul. Me sõitsime vähem kui tund aega."