KAKS ELU: Esimene avastus

12. VOLBRIPÄEV

Üles ärgates miski nagu põles minu sees. Olin vihane mitte millegi üle. Riideid valides, ei suutnud endale midagi sobivat leida ja seetõttu viskasin kõik asjad kapis välja ja hüppasin nende peal. Jätsin need seejärel sinnapaika ning läksin hommikust sööma. Taaskord polnud ma millegagi rahul. Kõik teised olid juba söömise lõpetanud ja seetõttu istusin üksi lauataga ning põrnitsesin röstsaia kurja pilguga, kuni lõpuks loobusin söömisest sootuks.

Panin oma toas endale midagi selga (väga lühikese musta seeliku, roosa õlapaeltega pluusi ja jalga mustad kõrgekontsaga kingad) ja jooksin alla korrusele.

„Anabell korista laua pealt asjad ka ära, kuna sa olid viimane, kes sõi!" ütles mu ema.

„Korista ise, mul on parematki teha!" vastasin kurjalt ning läksin Maagiasse. Seal kogu mu halb tuju kahekordistus. Olin endalegi arusaamatul kombel lihtsalt südamest vihane. Läksin oma tuppa. Seal oli väga vaikne. Rõdul olles linnud laulsid, päike paistis, tuul puhus õrnalt. Kogu see ilu, vaikus, rahu häiris mind meeletult. Istusin nurka maha, sulgesin silmad ja panin käed kõrvadele. Üritasin end maha rahustada.

„Kas sinuga on kõik korras?" küsis Maiko.

„Mis see sinu asi on? Hoia minust eemale!" karjusin ning lükkasin ta energialainega peaaegu teise toa otsa. Lahkusin oma toast ja marssisin mööda koridori. Kõik vaasid, maalid, aknad, millest möödusin, lõpetasid katkiste ja kõrbenutena.

„Sa äkki tahaksid lõpetada," ütles Maiko, kes mulle järele jooksis.

„Miks? See on ju nii lõbus," vastasin talle õelalt naeratades.

„Sa ju hävitad kogu lossi!"

„Mis siis ikka. Ma ei ela ju siin nagu nii. Pealegi vaata kui palju mõttetu koli siin lihtsalt niisama vedeleb," vastasin taaskord õelalt naeratades ning jätkasin oma hävitustööga. Panin ka kõik kardinad põlema. Maiko ei suutnud midagi teha, et mind peatada.

Olin juba kõik lossi töötajad paanikasse ajanud, kui mu isa lossi jõudis.

„Anabell lõpeta see kohe!" ütles ta väga karmilt. Iga muu päev oleks see mind kohe hirmutanud ja oma tegevust lõpetama pannud, kuid seekord olin täiesti tundetu. Mulle ei jõudnud tema sõnad kohalegi. Kui issi üritas mind võimetega peatada, läksin väga vihaseks, mille tagajärjel iga klaasist ese minu nägemisraadiuses õhku lendas. Akente, lühtrite ja klaasvaaside killud lendasid üle terve toa laiali. Selles hetkelises segaduses kasutasin juhust ning jooksin superkiirusel aeda ning tallasin laiaks kõik lilled, mis ette sattusid, kuni põrkasin millegi väga kõva vastu. Mu pea käis päris kõvasti ringi, kui end taarudes püsti ajada üritasin. Kui lõpuks ühekordselt nägema hakkasin sain aru, mille vastu jooksnud olin.

„Kas sa oled hulluks läinud?!" küsisin Maikolt vihaselt.

„Ma võiksin sinult sama küsida."

„Minuga on kõik korras. Ma pole end kunagi paremini tundnud, kui see peapõrutus välja arvestada." Üritasin temast mööduda, kuid see osutus võimatuks, kuna ükskõik kuhu ma astusin seisis Maiko ikka mul ees.

„Tule eest!" ütlesin kurjalt.

„Ei!"

„Mis mõttes ei? Sa pidid ju tegema mida iganes ma tahan."

„Minu arust oled sa juba piisavalt hävitustööd tänaseks teinud."

„Mind ei huvita, mida sa arvad. Pealegi me ei saa siia seisma jäädagi."

„Mina küll saan. Sinus pole ma päris kindel."

Tahtsin teda lüüa, kuid ta pani käe ette. Me kaklesime päris tükkaega, kui seda võib nii nimetada, aga mingit tulemust polnud. Olime üsnagi võrdsed. Kuigi lõpuks väsisin mina ära, tema mitte. Tegelikult polnud tal ka millessegi ära väsida, sest Maiko oli ainult end kaitsnud kogu aja, samajal, kui mina vihast punasena talle pihta üritasin saada.