KAKS ELU: Esimene avastus

15. SUVE ALGUS

Järgmisel päeval, kui ma otsustasin just lossist tagasi Maale minema hakata kuulsin, kuidas issi ja Chris väga valjult vaidlesid. Mul polnud mingit tahtmist end neile näidata, kui nad nii vihased olid. Seetõttu jäin trepi peale kuulama, piisavalt kaugele, et nad mind ei näeks ja mina neid ka mitte. Kuulama hakkasin juttu nii umbes poole pealt, nii et alguses ei saanud ma isegi aru, mille üle nad üldse vaidlesid.

„See on sinu kohustus, kui sa siia peresse kuulud!" ütles isa.

„Või tõesti? Võib-olla oleksid sa pidanud selle peale varem mõtlema... Tead, ma ei taha siia peressegi kuuluda, kui see tähendab ainult mingis lossis kinni istumist!"

„Siis parem lahku! Ma ei taha näha sind siin majas ega lossis enne, kui sa kavatsed Maagiasse ja oma kohustustesse tõsisemalt suhtuma hakata."

„Mulle sobib!" Kuulisin kuidas nad mõlemad minema kõndisid. Läksin alguses aeglaselt trepist alla, nähes, et neid polnud, jooksin Maale. Koputasin kodus Chrissi toa ukse peale, kuid siis avastasin, et see polnudki lukus.

„Mida sa teed?" küsisin talt.

„Mis sa arvad?" küsis ta veidi kurjalt. Vastus oli tõepoolest väga läbinähtav. Chris viskas suurde spordikotti kõike, milleni tal käsi ulatas, kui see täis sai võttis ta järgmise kotti ning jätkas riiete loopimist.

„Sa ei kavatse ju tõepoolest ära minna? Issi ei mõelnud seda tõsiselt!"

„Sa kuulasid pealt?! Vahet pole, mulle tundus ta küll päris tõsine. Ma pidin niikuinii välja kolima."

„Aga ma ei taha, et sa ära lähed! Keegi ei taha... väljaarvatud issi võib-olla, aga küll ta ümber mõtleb."

„Mind väga ei huvita." Ta viskas mõlemad spordikotid üle õla ja marssis minust kiirelt mööda. Esikus pani nahktagi selga selga, saapad jalga, ütles "tšau" ja läinud ta oligi. Mul ei õnnestunud teda kuidagi peatada, kuigi jooksin talle õue järele nii kiiresti, kui jaksasin. Mootorrattale järele ikka ei jõudnud.

Emme üritas terve õhtu Chrissi mobiiliga kätte saada, kuid see oli täiesti mõttetu, sest ta telefon oli välja lülitatud. Issi ei tundnud sooja ega külma, kuigi see võis nii olla vaid väliselt. Elizzia ei osanud midagi teha, seetõttu käis ta lihtsalt terve õhtu kõigile närvidele. Lõpuks läks olukord üsnagi käest ära ja ma otsustasin pere draamast eemale hoida Maagiasse minnes. Erinevalt teiste kasututest tegevustest oli mul plaan olemas. Lihtsalt tuli leida võime või loits, millega kedagi üles leida. Seda ma ei leidnud. Üks tegelikult isegi oli, aga see oleks võtnud paar kuud aega, kuna selle jaoks oli vaja kindlat kuupäeva. Muud võimed, mis ma selle kohta leidsin, oleksid võinud Maagiat inimestele paljastada ja siis oleksin ma suures jamas olnud. Kuna maagiline lahendus ei toiminud, siis proovisin inimlikumat lähenemist - facebooki. Chris ei olnud sees, aga ma teadsin, et millalgi ta ikka tuleb. Peale kolme tundi arvutis olemist, kui kell hakkas üks öösel saama, otsustasin ta parima sõbra käest küsida, kus ta on. Sain vastuse päris kiiresti, samalajal ennast kirudes, et polnud selle peale varem tulnud.

Järgmisel päeval läksin kohta, kus Chris väidetavalt koos oma kahe parima sõbraga elama pidi. See oli suur kortermaja keset teisi suuri kortermaju, nii et selle leidmine polnud sugugi lihtne. Alt sisse saamisega mul vedas, üks vanem naine tuli just oma väikse koeraga uksest välja.

„Ma pole sind siin varem näinud," ütles ta, kui ukselingist haarasin, vältimaks ukse sulgumist.

„Ma tulin oma vennale külla. Ta alles kolis siia."

„Aa, ma tean küll keda sa mõtled. Toredad poisid! Aitasid mul eile poekotte tassida."

„See on väga tore! Ma pean nüüd minema!" ütlesin kiiruga, kergelt naeratades, kuna paistis, et tädikesel oli mulle veel nii mõndagi öelda. Läksin kiiresti uksest sisse. Chris elas kõige ülemisel korrusel kaheksa korrulises katkise liftiga majas. Olin ülesse jõudes päris väsinud. Lõpuks, olles täiesti veendunud, et olen õiges kohas ning umbes kolm neli korda mõelnud sellele, et ei ole ning kavatsenud lahkuda, lasin ukse kella.