KAKS ELU: Esimene avastus

14. KOOLIAASTA LÕPETAMINE

Tulemas olid viimased tööd, klassiekskursioon, enne suve hüvastijätud ja Maagia ringreis. Aga mul polnud aega millegi muu üle mõelda kui vene keel. Inglise keel veel kuidagi läks. Kuna Maagias oli mul anne kõiki keeli rääkida osata, siis polnud keele õppimises midagi keerulist, aga niipea, kui ma majast väljusin olid kõik oskused mu peast pühitud. Seetõttu polnud mul muud valikut kui kooli raamatukogus seda õppida. Olin viimased suulised tööd päris halvad hinded saanud ja ega kirjalikud kuidagi paremad polnud. Ma pidin küll sõnu kirjutama õppima, aga mis kasu mul sellest oli, kui töö ajal sõnad enam meelde ei tulnud. Kodus ei pidanud ma isegi vaatama tõlget, et teada, mida mõni sõna tähendab ja kuna ma teadsin kõiki, oli neid keeruline pähe õppida. Igaljuhul polnud mu hinded just kiita. Pidin paljud tööd järele tegema ja nendeks õppimiseks oli mul liiga vähe aega. Kui raamatukogu õhtul kinni pandi ja ma polnud veel millegagi valmis, läksin vihaselt koju.

„Kas on mõni loits millega ma saan Maagiat kasutada ka Maal?"

„Minu teada mitte. Mis siis?" küsis Maiko hämmeldunult.

„Aga kõik loitsud on ju magiaanide poolt tehtud. See tähendab, et ma saan ise ka loitsu teha, eks?"

„Teoreetiliselt küll, aga see peab väga võimas loits olema ja ma isegi ei tea, kas siis sellest kasu on, sest võlujõud ei eksisteeri Maal." Tal oli taas see täiesti ükskõikne olek, mis mind nii jubedalt häiris. Ta küll vastas mu küsimustele, aga ta tegi seda kohustusest, mitte et teda minuga vestlemine tegelikult huvitanud oleks.

„Mis tähendab, et see peab olema väga pikk loits?"

„Arvatavasti, jah!"

„Ossa poiss, eks ma siis parem hakkan kohe pihta." Üritasin end ergutada, kuid mu häälest oleks igaüks kuulnud kõhklust. Mul oli aega kuni hommikuni, et leiutada väga pikk teemasse minev luuletus. Ma polnud päris kindel, mida ma tahaksin, et see loits teeks, nii et keskendusin kõigele. Keeldusin õhtust sööma minemast ja nuputasin seda poole ööni, kuni lihtsalt põrandale magama jäin.

Hommikul ärkasin Elizzia äratuskella peale üles. Vaaatasin loitsu üle, kirjutasin veel paar rida. Kogu luuletus ei riimunud väga hästi, aga ma lootsin, et loits võib olla ka vabavärss. Hingasin sügavalt sisse ning ütlesin sõnad nii võimasalt, tugeval ja kõvasti, kui suutsin ja lootsin samas, et mu vanemad ei kuuleks mind. Peale viimase sõna lausumist ei tundnud ma mingit muutust. Mul polnud aega selle uuesti lugemiseks, seetõttu jäin parimat lootma. Vahetasin kähku riided, sõin hommikust, pesin hambad ja juba oligi Grete mu ukse taga.

Kooliteel üritasin katsetamiseks midagi võluda, kuid see oli päris keeruline Grete kohaolekut arvestades. Vene keel oli esimene tund. Närviliselt vaatasin, kuid ei näinud sõnu vihikus, enne koolikella. See loits oli mu viimane lootus. Ma pidin kõik tööd tunnis järele vastama, sest õpetaja pidi peale tunde kuhugi minema ja veerandi lõpp oli ukse ees.

Kõige pealt pidin vastama dialoogi koos Meriliga. Meil ei õnnestunud enne tundi koos harjutada, sest ta jäi kooli hiljaks ja nüüd olin ma kerget närvivapustust saamas. Merili oskas vene keelt suurepäraselt ja ma ei tahtnud tema hinnet enda läbikukkumisega ära rikkuda.

Õpetaja tuli klassi koos teise vene keele õpetajaga, paistis, et nad arutasid midagi tähtsat. Kogu jutt toimus vene keeles, nii et keegi ei saanud eriti midagi aru. Ka mina kuulsin alguses vaid sõnu, millel tähendust ei teadnud, kuid aegamisi hakkasid sõnad muutuma, kuni sain kõigest aru. Korraks isegi unustasin, et nad räägivad teises keeles. Suur naeratus tõusis mu näole. Loits oli toiminud. Kui teine õpetaja ära läks, kutsus õpetaja mind ja Merilit esimesena vastama, sest ta tõlgendas minu rõõmsameelsust valesti. Kui me olime lõpetanud ütles õpetaja, et ma oleksin justkui Venemaal elanud vahepeal.