KAKS ELU: Esimene avastus

PROLOOG (Sissejuhatus)

Üks kord ammu, juba mitmeid sajandeid tagasi, saab see jutt alguse.

Elas kord üks kolmeteistaastane tüdruk Katarina koos oma vanematega. Ta oli oma vanuse kohta väga täiskasvanulik ja arukas, kuid samas ka äärmiselt lapsik ning talle meeldis väga unistada. Tema isa oli vaene kaupmees ja seetõttu reisisid nad palju.

Ühel saatuslikul õhtul sattusid nad oma rännakuga päris põhja poole, kusagile, kus nad varem käinud ei olnud. Äri oli halvasti läinud juba aastaid ja pereisa lootis põhja poolt uusi kliente leida, aga nad ei olnud arvestanud karge põhjamaade talvega. Külm näpistas tugevasti, puhus tormine tuul ja lund tuiskas nii kõvasti, et enam polnud nähagi kuhu nad sõitsid. Katarina isa sundis vanu ja väsinud hobuseid järjest kiiremini ja kiiremini kihutama. Neil oli vaja jõuda kuhugi varju, enne, kui täiesti pimedaks läheb. Tee oli raskesti nähtav, väga libe ja ühe suure kurvi peal libises vanker teelt välja ning kukkus ümber kogu kaaskonnaga, aga nad ei maandunud suures lumehanges nagu nad oli arvanud, vaid hoopis kivist munakiviteel, mis oli täiesti lumest puutumata. Inimesed kogunesid nende ümber uudistama. Paistis nagu poleks nad midagi sellist oma elus kunagi näinud.

Katarina oli esimene, kes püsti tõusis ja hakkas ka ise uurima tema jälgijaid. Alguses arvas ta, et need olid inimesed, kes nende ümber olid kogunenud, kuid nüüd lähemal vaatlusel sai ta aru, et asi polnud päris nii. Need tegelased polnud inimeste sarnased, aga samas nad ka olid. Neis oli midagi, mille järgi võis kohe öelda, et inimeste hulka nad ei kuulu, kuid samas oli võimatu kindlaks teha, mis see täpselt oli, mis neid nii erinevaks tegi. Tundus, et ka need tegelased mõtlesid sama, mis Katarina.

Tüdruk tõmbas nüüd korra pilgu neilt inimolenditelt ja vaatas ümbrusesse, paistis, et ka seal oli talv. Nad olid sattunud mingit sorti linna, mis ilu ja uhkuse poolest polnud võrreldav isegi suurimate linnadega Euroopas, kus Katarina korduvalt perega käinud oli. Ka tema vanemad olid nüüdseks püsti tõusnud, aga erinevalt temast ei vaadanud nad kõike imetlusega, vaid hirmuga. Vanemad soovisid lahkuda, kuid vanker oli pilbasteks, hobused kadunud, samuti ei teadnud keegi neist, kuidas tagasi saada külma tuisusesse talve, kust nad tulnud olid. Uudistajate vahelt trügis läbi üks mees ja küsis neilt midagi arusaamatut. Terve perekond vahtis teda suurte silmadega. Siis tuli nähtavale ka üks noorem poiss ja küsis midagi, kuid see kord keeles, millest nii Katarina kui ka tema vanemad aru said. Nad ka vastasid tema küsimusele. Poiss naeratas selle peale ja tõlkis seejärel kogu ülejäänud rahvale, kellele vestlus arusaamatuks oli jäänud.

„Teie sõiduk on katki ja varsti läheb pimedaks, äkki soovite minu juurde tulla?" küsis poiss taaskord nendele tuttavas keeles.

„Soovime küll," vastas Katarina, kellele poisi abivalmidus, sõbralikkus ja kaunis naeratus muljet olid avaldanud, kuigi tema vanemad saatsid talle keelavaid pilke.

Lõpuks, kui tütar oli oma kangekaelsed vanemad nõusse saanud, võtsid nad oma asjad, ka poiss aitas neid, ning liikusid ühe maja poole, mis polnud väga kaugel õnnetuspaigast. Maja ise oli kivist, aga erines tunduvalt kõigist ümbruses olevatest majadest. See paistis rohkem ajas edasi arenenud olevat.

„Ma elan koos oma vanaisaga. Ta on teadlane ja uurib teie maailma. Ma olen kindel, et ta tahaks väga teiega kohtuda," selgitas poiss, kui nad uksest olid sisse saanud.

Poiss hüüdis tundmatus keeles oma vanaisa, kes ka kiirustades trepist alla jooksis. Katarina oli alati ette kujutanud vanaisasid kui vanasi, haigeid ja küürus seljaga, kuid see mees, kes trepist alla jooksis neid tervitama, ei paistnud palju vanem olevat kui ta isa. Mees tervitas neid samuti nendele tuttavas keeles, kuigi ta aksent oli palju kohutavam kui tema lapselapsel. Mehe nimi oli Alfred ning ta pojapoja nimi Arnold, kuid kõik, kes teda teadsid, kasutasid nime Arno.

Neile tehti kiire majatutvustus ning seejärel lasti neil oma asjad külalistele mõeldud tubadesse panna. Õhtusöögi ajal rääkisid Alfred ja Arno kordamööda maast, kuhu nad sattunud olid. Katarina oli sellest kõigest väga huvitatud ja küsis igasuguseid küsimusi vahele, et kõiki detaile täpselt teada, samalajal kui ta vanemad plaanisid võimalusi põgenemiseks. Siiski käisid ta isa mõtted aeg-ajalt ka kauba vahetamise ning müümise peal. Kui õhtusöök oli lõppenud ei suutnud Katarina siiski jätta küsimuste küsimist. Ta istus kuni hilise õhtutunnini Arnoga elutoas ja rääkis. Enne, kui ta magama jõudis jääda oli ta teada saanud, et kohta, kus ta on, kutsutaks Maagiaks. Elanike siin kutsutaks magiaanideks. Inimesed oskavad reisida planeetide vahel terves päikesesüsteemis ja kohta, kust nemad tulid Maagiasse, kutsutaks aknaks. Katarina oli sellest kõigest väga vaimustuses, kuna ta polnud varem teadnudki, mis on päikesesüsteem ja veel vähem teadis ta, mis on elutuba ja külalistetuba. Sellisest luksusest polnud ta veel kunagi varem kuulnudki veel vähem näinud. Üks asi, mis teda muretsema pani, oli teadmine, et planeetide elanikud on pidevas sõjas. Kunagi ei võinud teada, millal keegi kogu oma sõjaväega su maja ja linna maatasa teeb. Seetõttu polnud kellelgi ka korraliku valitsejat. Kui tekkis tuju vallutada, siis astus üks suvaline magiaan väe eesotsa ning asus kohta valitsema nii kaua, kuni ta ära vallutati.