KAKS ELU: Esimene avastus

17. SUUR REIS 17.1 Lexis

Kohe ülejärgmisel päeval, peale mu sünnipäeva, palus isa mul kohvrid pakkida ja reisiks valmis sättida. Me pidime külastama igat planeeti Maagias.

Pakkimine osutus päris suureks probleemiks, kuna iga planeet on täiesti erinev. Näiteks Solaril on meeletult palav ja Galaciesil on suvi, kui väljas on miinus viis kraadil. Kokkuvõttes võtsin kaasa kaks kohvritäit riideid ja olin väga pettunud, et riiete vahetamise võime kasutamiseks peavad riided läheduses olema. Emme ostis mulle riideid juurde Kronalt, kuna ta arvas, et ma peaksin paremini massi sulanduma. Kahjuks ta ise ei tahtnud kaasa tulla, kuna talle ei meldi eriti sellised reisid, kus ei saa tükkaega ühes kohas olla ja kõiki kohti detailselt läbi käia ja meie reis pidi olema väga pealiskaudne. Elizzia eelistas samuti koju jääda, kuna ta tahtis suvelaagrisse minna kosmosereisi asemel, nii et olime vaid mina ja mu isa. Olin väga ärevil sellest maadeavastusretkest, seetõttu magasin kõigest paar tundi enne, kui meie sõit algas.

Reisi esimesel päeval ärkasin kella seitsme paiku ülesse. (Ööbisin taas Maagias.) Olin emale ja Elizziale juba eelmisel õhtul head aega öelnud ja seetõttu polnud mul Maale enam põhjust minna. Panin selga mugavad riided ning läksin sööma, kuigi olin liiga ärevil, et ilma iivelduseta midagi suust sisse ajada. Peale seda võtsin oma toast kohvrid ja avastasin, et mu pagas on liiga raske, et seda alla korrusele helendada. Issi ütles, et teoreetiliselt on võimalik helendada saali täis inimesi ka teise kohta, aga mul oli selleks veel kõvasti harjutamist vaja. Isegi ühte kohvrit ei õnnestunud natukenegi liigutada. Mul ei jäänud muud üle, kui need lihtsalt alla sikutada. Trepid olid täielik õudus ja kohvriratastes polnud sel hetkel mingit kasu. Proovisin neid ka niisama sangast tõmmates trepist alla tõmmata, aga siis hakkasid kohvrid erinevas rütmis liikuma põrgates vastu mu jalgu ja väänates mu käsi. Peale seda võtsin need uuesti kätte ja tassisin alla. Kui ma olin juba peaaegu all, kõiges viimane trepp oli jäänud, jooksis Maiko mulle vastu ning võttis kohvrid enda kätte.

„Mis ajast te nii vara üleval olete?" küsis ta.

„Tänasest. Ma olen liiga ärevil, et magada. Kas sa tuled kaasa reisile?" küsisin lootusrikkalt ja samal ajal imestasin, et ta nii vara üleval oli.

„Jah."

„Sa ei kujuta ettegi, kui rõõmus ma seda kuuldes olen. Need teised mehed mustas on nii õudsad ja igavad, et kui ma oleksin pidanud nendega terve reisi koos olema, siis ma vist oleksin pigem maha jäänud." Maiko võis küll aeg-ajalt olla külm ja ükskõikne, aga ta vähemalt ei olnud igav ja oli nõus minuga rääkima.

„Kas teil siis oma isaga ei ole lõbus?"
„On, aga mitte alati. Pealgi see ei ole ju lõbureis, vaid hariv ettevõtmine," kordasin oma isa sõnu, mida ta mulle paar päeva tagasi ölnud oli, kui talt küsinud olin, kas kaasa võtta ühe või kaks paari plätusid.

Maiko paistis olevat meelitatud minu suurest rõõmust. Ta pani kohvrid trepi ette maha. Õigepea jõudis ka mu isa, kellel ei olnud ühtegi kohvrit ega kotti kaasas.

„Kas hakkame minema?" küsis ta minult.

„Mhmh. Aga kus su kohvrid on?"

„Need on natuke kompaktsemad," ütles ta, millest ma midagi aru ei saanud, kuni ta ühe käe viipega minu kohvrid samasuureteks kui barbie kohvrid muutis. Korjasin need maast üles. Ka kaal oli vähenenud sama palju, kui suurus.

„Neid ikka saab pärast õigesse suurusesse tagasi ka muuta, eks?"

„Loomulikult!"

Me läksime suurest uksest välja, seal seisis suur valge limusiin, millel nagu kõigil teistelgi sõiduvahenditel siin, puudusid rattad ja seda oli väga harjumatu vaadata. Istusime sisse. Ka Maikol ega tema isal polnud kohvreid. Eeldasin, et nemad teadsid sama kahandamistrikki, mida mu isagi. Minu pahameeleks olid klaasid täiesti mustad ja ma ei näinud neist midagi läbi. Issi keelas mul akna lahti tegemise ning katuseluugi avamise. Solvunult istusin mugaval mustast nahast diivanil. Terve sõidu ajal, mis kestis alla kahekümne minuti, ei rääkinud keegi sõnakestki, valitses päris ebamugav olukord, vähemalt minu jaoks, sest issi oli süvenenud mingisse paberimajandusse, mille ta minu õnnetuseks reisile kaasa oli vedanud.