KAKS ELU: Esimene avastus

13. KEVADBALL

Jõudsin kõigest pool nädalat rahulikult koolis käia, kui issi teatas, et igaaastane kevadball on tulemas ning selleks pidin tantsida oskama. Mulle üldiselt meeldib tantsida, aga peotants pole väga minu stiil. Pealegi olin peres ainuke, kes seda kunagi õppinud polnud.

Taaskord sain endale eratreeneri, kelleks osutus lühike paks vanem mees. Kui issi ütles, et ta on välja treeninud peaaegu kõik Maagia tipptantsijad ei suutnud ma teda kuidagi uskuda. Esimene trenn läks sellegipoolest päris hästi ja väsitavalt. Kahjuks pidid tantsutunnid olema iga päev, sest ball oli nii lähedal. Kõige hullemad olid loomulikult rahvustantsud, mida igal ballil tantsiti. Õhtuti harjutasin tantsimist kodus koos Elizziaga, et järgmisel päeval mitte nii koba olla. Chris muidugi keeldus katekooriliselt tegelemast millegagi, mis võis Maagiaga seotud olla, isegi kui selleks oli tantsimine. Kuigi ta ise käis väiksena isegi peotantsuvõistlustel ja sai päris häid kohti.

Ühel päeval, kui ma juhtumisi väga keerulisi liigutusi õppisin, sai mul Maiko huurmorisoonest nii villand, et andsin talle kõrvakiilu. Mitte väga tugevalt, kuid ta pani vähemalt suu kinni. Nagu minu võitluskunsti tunnid olid tema arust naljakad, olid seda ka minu tantsutunnid. See printsessikäsk ei töödanud päris korralikult.

„Printsessil on alati vaja tantsupartnerit," ütles treener Maikole, kes selle peale näost punakaks tõmbus. Ka mina polnud sellest väga vaimustuses, kuid ausalt öeldes ega mu praegune tantsupartner kuidagi parem polnud. Kuigi tuleb tõdeda, et tantsida ta oskas.

„Tulge nüüd noored ega mina ka kogu aeg tantsida saa. Mul on vaja ikka näha ka, kuidas kõik välja näeb."

Maiko võttis ennast kokku, tegi minu ees kummarduse ning palus mind tantsule nagu mõnes vanaaegses filmis. Vastasin talle vastumeelselt samaga, nõustusin, tehes kniksu, ning võtsin ta käest. Muusika hakkas käima ja me alustasime tantsuga. See läks nii kergelt, nii lihtsalt nagu oleksin eluaeg tantsinud. Maiko tantsis nagu tõeline proff ja tal polnud mingisugust raskust mind endaga kaasa vedada. Ka minu jaoks oli kõik palju lihtsam - seekord ma ei koperdanud enam oma kingadega ega astunud valesti. Ma ei saanud arugi, kui muusika lõppes, sest olin liialt lummatud kogu tantsust.

„Braavo, hämmastav, imeline! Kui te, printsess, nii tantsiksite ka ballil oleksid kõigi silmad vaid teil." See küll mu enesetunnet paremaks ei teinud.

„Kus sa niimoodi tantsima õppisid?" küsisin Maikolt hämmeldunult.

„Ema pani mu tantsukursustele, kui ma väike olin. Ma käisin seal mingi paar aastat, kuni ära tüdinesin. Koolis on aeg-ajalt ka ballid."

„Sa tantsid nii hästi!" ei suutnud ma oma imetlust varjata.

„Tore teada!"

„Ma arvan, et minu töö on siin tehtud. Printsess oskab tantsida!" Ta ütles seda väga dramaatiliselt.

„Olete ikka kindel, sest ma arvan, et mul on vaja veel väga palju õppida," ütlesin täie tõsidusega, sest olin päris kindel, et kui ma tantsiksin kellegi teisega oleks tulemus katastroofiline.

„Ärge muretsege! Meeste töö on juhtida, kui teil välja ei tule on tema süüdi. Te võite ju harjutada iseseisvalt. Ballini on veel terve nädal. Meie tunni aeg ongi nüüd läbi. Mul on nüüd aeg minna ja õpetada teisi puujalagadega tobusid. Nägemist!"

„Nägemist!" ütlesin veidi kõhklevalt.

„Appi! Ma ei oska ju üldse tantsida, mida ma seal ballil teen. Seal on veel nii palju tähtsaid inimesi ja issi kavatseb veel kõigile öelda, kes ma olen, mis tähendab, et kõik kavatsevad mind terve õhtu jälgida ja mul pole isegi kellegagi tantsida. Oi, ma loodan, et ma murran jala," käisin närviliselt edasi tagasi saalis ringi.