S x R

4. Barjääre täis saab ilm.

Mu suule ilmub lai muie, kui Sylvester triiksärgi ja geelitatud soenguga uksele ilmub ja siis mind märgates kelmikalt naeratab. Minu poole kõndides sisustab ta oma aega ümbrust põgusalt uurides: ruum on täidetud ümarate laudade ja ergaste punaste plastiktoolidega, ning ergastel punastel plastiktoolidel istuvad ergastunud hingede kaunid kehad. Seintelt, mööblilt, inimeste nägudelt, kajab vastu kõlaritest kostuv svingimuusika rütm. Nagu iga element interjöörist eksterjöörini ja inimelamustest oleks osa muusikast.

Neli toolijalga astuvad ühes Sylvesteriga lauale lähemale. Ma ei saa varjata, et olen meeldivalt üllatunud, kui mainin: "Panid isegi teemakohaselt riidesse."

Sylvester kergitab kulmu, tuues mu tähelepanu taaskord oma armile. Ta küsib: "Kas sa ootasid minust midagi vähemat?"

Jälgin teda elu täis ilmel ning kompan huultega kõrt, millest kokteili juua. Lükkan seejärel klaasi tema poole, millest Sylvesteri soojusest õhkavad huuled lonksu võtavad, kuigi tema intrigeeritud pilk püsib väsimatult mu silmadel. 

"Mida?" kostan ma viimaks pinge all murdudes.  

"See koht on lihtsalt nii... teistsugune."

Kergitan noormehe kombel kulmu ja pärin provokatiivselt: "Kas sa ootasid minust midagi vähemat?"

Sylvester naeratab ja laseb mõtlikul pilgul käia üle mu lokki keeratud juuste ja avatud nööpidega pluusi, mille peal lühike must seelik. Kui keegi vaataks kõrvalt, paneks ta tähele, kuidas šarmikas punases kingas jalg liigub üle teise põlvele istuma. Võõrlinna unustusse vajuv svingibaar on parim koht teesklemaks, et olen keegi parem, kui mina ise. Sylvesteri pole ma ammu nii heas tujus näinud.

"Kuidas sa üldse sellise koha leidsid?" tunneb ta huvi.

"Ma ei tunne siin väga kedagi, nii et parim viis aja sisustamiseks on lihtsalt ringi käia."

"Kui palju sa Oxsteadis käid?"

"See on mu kolmas suvi. Kui kõik hästi läheb, siis ka viimane." Taban silmanurgast ta teravaks muutuva pilgu, mistõttu teema kõrvale viin: "Räägi mulle parem..." Jälgin kaalutlevalt ta helehalle silmi. "...kuidas sa oma armi said?"

"Sain vastu nägu lihtsalt."

Kortsutan kulmu. "Telliskiviga või?"

"Klotseriga," kostab ta.

Nõjatun lähemale. "Kas jäid mõnele maffiabossile ette?"

"Venelasele."

"Ja kuidas?"

Poiss ohkab raskelt. "Flirtisin vale tüdrukuga."

Võtan meie joogist lonksu ning pärin muigel suuga: "Millal sa üldse õige tüdrukuga flirtinud oled?"

Sylvester nügib mind rusikaga vastu mu käsivart, mis mind paratamatult naerma ajab. Põsed löövad õhetama ja hetkeks tabatud helk ta silmis süttib valgusena mu hinges särama. Mu pilk lukustub ta näol. Ainus, mis mind tema ilust eemale suudab tirida, on äkitselt kõrvu tungiv sõnumihelin.

Võtan laua pealt telefoni enda kätte ning loen Blake'i saadetud sõnumit:

«Ma olen oxis. Saada aadress, ma võtan su peale.»

"Kas kõik on korras?" küsib Sylvester mu sünget ilmet nähes.

"Em, jah, ikka," kostan sõnumit vastu kirjutades, "ma lihtsalt pean varsti ära minema."

"Roxanne."

Tõstan pilgu telefoniekraanilt ning leian vastu vaatamas endassetõmbunud pilguga silmapaari. "Lihtsalt... Hea on intelligentsest vestlusest osa võtta. Eriti pärast aastaid Connori ja Ziggsi talumist," naljatleb ta õrnal muigel. Ta silmad ei sära enam.

"Ma ju jääks..."

Sylvesteri näole ilmub tasapisi nukker naeratus, nagu teaks ta ette, et küsimine on loll mõte. Sellest hoolimata lausub ta vaikselt: "Kas sa tantsida tahad? Me ju... Panime riidesse ja puha."

"Kas me piisavalt purjus pole selle jaoks?"

"Suva."

Mu näol hakkab mänglema elav naeratus. "Sa arvad, et ma oskan ka midagi või?"

"Suva!" kostab ta ülemeelikult ja võtab mu käest kinni.

Ma ei tea, kust tuleb see äkiline taasleitud sära ja julgus ta seest, kui ta mind teiste sekka tantsima viib. Me kumbki ei tea, kuidas alustada. Ta keerutab mind, ma naeran. Heas tujus ei tule pähegi taibata, et linna suurima litsi rõõmustamiseks võib olla niimõnigi tagamõte.

Selle asemel, et tantsida, viin oma käed Sylvesteri kaela taha ja põimin seal kõik oma kümme sõrme. Naeratan süütult. Ta peaks ometi juba aru saama, et ma olen kõigi oma. Tema oma ka.

Telefon mu väikses käekotis heliseb ning tean juba, mida see tähendab. Vabandan ta ees ning liigun nagi juurde, kust haaran Rose'ilt laenatud villase kuue. Õue astudes näen juba tänavale pargitud autost astumas välja tuttavat kutti, kes mind halvakspaneval pilgul piinab.

"Mida sa Brooke'iga teed?" mühatab ta kärsitult ja viipab peaga Sylvesteri poole, kes baari välisuksel seisab.

Enne, kui ma vastata jõuan, haarab ta mu käsivarrest kinni, tõmbab mind oma auto poole ja ärritub mu riietust nähes: "Ja mida vittu sa kannad?"

Vaatan veel viimast korda Sylvesteri poole, kes seisab naelutatult vihase ilmega teisel pool tänavat. Mulle näib, nagu poleks me samas ruumis ja ajas. Linn on nähtamatuid barjääre täis.

Mõne hetke pärast kaob noormees mu vaateväljast hämara Oxsteadi tänava nurga taha. Blake sõidab aga haudvaikuses otsides hingetuid tühermaid, mis tulede vaeguses peegelduvad ta jõuliselt näolt rahutusena, mida ta endal kannab. Jõudes tema silmadeni, mis pimedas tunduvad nagu sügavmustjad hingesööjad, tuleb meelde, miks ma talle nii vähe otsa vaatan.

Blake suretab automootori linnaäärses inimtühjas tööstusrajoonis. Metalne püksirihma avamise kõlin täidab atmosfääri. Siis püksinööp, siis püksilukk... Siis liigub ta käsi minu pea taha ja tõmbab mind alla, surub oma riista mulle suhu.

Ta on täna vaikne. Ta ei ohka, ei liiguta oma puusi. Lihtsalt mehaaniliselt juhib oma käega mu pead nagu oleks see midagi, millega on vaja kiiresti ühele poole saada. Minu jaoks ongi.

Ta surub end mulle äkitselt kurku ja paari raske ohkega saab see läbi. Pühin käega suuümbruse süljest puhtaks ja sunnin end ta mõru jobi alla neelama. Vaevu hinge tõmmanud, nõuab ta: "Noh, kao välja."

"Mida vittu, ma ei tea kus me olemegi."

"Türa huvitab või?!"

"Käi persse," sisisen enda asjadega autost välja astudes. Näitan eemalduvatele autotagatuledele keskmist sõrme.

Iga kord üks ja sama.