S x R

16. See vaene piinatud hing.

Blake'i käsi liigub käigukangilt sujuvalt mu reiele. Jälgin tahavaatepeegli külge kinnitatud musta lõhnakuuske, mis iga tehtud jõnksatusega ärevalt väriseb. Puhkan pead vastu akent. Kiirustame mööda tuttavaks saanud majadest, mida me Sylvesteriga suvel ühel või teisel viisil avastasime.

Pööran pilgu taas autosalongi.

Blake raputab mu reit. "C'mon, ära ole selline," mangub ta. "Kas sa oled ikka veel kolmapäeva pärast pahane? Ma tegin sulle teene."

Turtsatan. "Teene..."

"Jah, teene," ärritub ta. "Ma rääkisin ainult tõtt. Parem sulle, kui sa saad varem teada kui hiljem."

Tõstan ta käe tagasi käigukangile. Kui ta kiiremini ei sõida, siis on Sylvester selle ajaga juba peolt läinud ja mina pean kuni tagasisõiduni Blake'i taluma. Mida ma üldse ütlema peaks, kui ma teda näen? Sorry, et ma su riietusruumis Blake'iga amelesin? Ikka juhtub?

Blake ohkab tüdinenult ja jätkab samas tempos sõitmist. Auto siluett vireleb Oxsteadi järvel tänavavalgustite peegelduste vahel. Parklale lähenedes on raske üldse kusagile pöörata, kuna terve plats on täis meeleolukaid noori, kes, punased topsid käes, väikestes kampades ringi liiguvad. Blake laseb kärsitult signaali ja sõidab halastamatult edasi - kes ette jääb, see pole tema probleem.

Ta suretab auto välja ning teatab mulle seejärel: "Ma helistan sulle, kui ma tagasi hakkan minema."

"Me ei ole koos?" pärin küsival ilmel.

"Ma arvasin, et sul on tegemist? Et sa tahad olla oma kalli-"

"Ära ütle seda!" nõuan talle tungivalt otsa vaadates.

Blake ainult pööritab silmi ja astub autost välja. "Kuidas ma saaks iialgi teie kahe vahele tulla? Kuidas ma saaksin temaga võistelda?" küsib ta dramaatiliselt. "Oh Sylvester... Ma olen Roxanne, ma ei suuda end sinu juuresolekul tagasi hoida!"

Vaatan närviliselt möödujate segaduses pilke.

"Ma tahan sinu pakse musti juuksed ja ma tahan su issi paksu rahakotti ja ma tahan sinu mikropeenist enda sisse, Sylvester!" hüüab ta.

"Lõpeta ära!" sisistan ma ja vaatan vabandava pilguga kõiki, kes meie vestlust pealt kuulsid. Blake ainult naeratab süüdimatult. "Pärast näeme, Roxanne. Või siis, kui ma tahan," kostab ta pubi poole astudes. Ohkan pikalt. Ma ei tea, kas on hea mõte Sylvesteriga kontakti otsida, kuna see paistab olevat just see, mida Blake minust tahab. Aga head mõtted ei ole minu teema.

Kohendan nahktagi enda seljas ja sean sammud pubi poole. Ma olen liiga kaine, et nii külma ilmaga väljas olla.

Pealtnäha on kõik nagu suve alguses. Hoolimata sellest, et Crossdeni tiim kaotas, on Blake taas sisse võtnud koha rambivalguses ja kiitleb oma mängutehnika üle, ainult et seekord on lisaks ülejäänud tiimile ja Oxi pööritavate silmapaaride omanike tema kõrval ka Cody, kes püüab muietega oma nördimust varjata.

Teise sissepääsu juures on kamp suitsetajaid. Läbi poolläbipaistva õhu, mida valgustab väljapääsusiltide roheline kuma, sööstab välja Ana. Ta tirib teisi tüdrukuid tantsupõrandale, aga kui need vastu tõrguvad, liigub ta kangekaelselt purjus rahvamassi keskele endale mõnda mänguasja otsima.

Baarileti taga istuvad vaid üksikud inimesed. Paistab, et seekord on Oxsteadi omad välja pannud ka odava alkoholilaua, mis seletab massilist punaste topside reostust ja üksikuid arulagedalt täis inimesi. Selle sama laua ees seisab Sylvester, kes endale mornil ilmel topsi odavat viina valab ja sellele murettekitavalt vähe off-brand Coca-Colat lisab.

Astun talle kõhklevalt ligi. Haaran topside tornist endalegi ühe, et sujuvamalt vestlusesse astuda, kuid heitnud mulle ühe põlastava pilgu, hakkab ta eemale pöörama.