S x R

3. See elu, mis säramas ta sees.

Televiisori ees istub ratastoolis vana naine, kelle pilk on õhtusel dokumentaalfilmil. Pikslite vilkumine ja müra moodustavad depressiivse pildi prügisse takerdunud kilpkonnast, kelle jõud edasi ujuda on raugemas. Kas Beth seda ka vaadata tahab, seda ma ei tea, sest ta ei oska enam rääkida. Jälgin üksikasjalikult ta liikumatut pilku, sest püüan talle pakkuda parimat välja näitamata, et mõtlen tema peale. Ma ei tea, kas ta tahab olla maailmale suletud või ei ole tal muud valikut.

Pesen ta toidunõud ja korjan maja pealt kokku vedelevad esemed. Põhjalikuks koristamiseks pole mul juba ammu aega olnud. Või jõudu, jaksu, tahtmist. Koridoris põleb läbi lambipirn ja elamist jääb valgustama tiitrite jooksust värelev sinine pilt.

Aitan tal vetsus käia ja tõstan ta seejärel voodisse. Vaevaliselt. Iga päev on vaevaline. Kuna suur osa tema kehast on halvatud, pole palju, mida ta ise teha saaks. Pole palju, mida mina tema jaoks teha saan. Tema hingele. Me kõik oleme milleski lõksus.

Lasen ta toas tule kustu ja jään pimedas koridoris seisma. Mu lihased, mu liigesed, - mu selg -, on nii kurnatud, et tajun end kiirtempos surmani liikumas. Kõik, mis ma vajan, on hea uni. Kui ma magaks, läheks mu elu aga lõpuni raisku. Öös on liiga palju, et paremaid aegu ootama jääda.

Liigun mööda koridori aeglaselt edasi, riivan aeg-ajalt mõne suletud toa ust. Väsinud keha ja maja täis tühjust. Ruumi pole siin kellegi jaoks.

Raputan valusaid jalgu enne, kui nagist võtmed haaran ja maja ukse enda järelt hellalt kinni löön. Oxsteadi on vallutanud erakordselt külm ja tuuline ilmastik, mistõttu jooksen autosse palju kiiremini, kui seda tavaliselt teen. Kinnitan kõrvalistmel turvavöö ja sätin käed põlvedele. Rose'i käsi liigub mu jääkülmale õlale. Põsele. Jätab endast maha soojuse ja lillede lõhna.

"On sul üldse Oxsteadis paksemaid riideid?" uurib ta läbinägelikult. "Me võime minu poolt läbi käia, leiame sulle midagi sooja selga. Sobib?"

"Hiljem," kostan ma ja manan näole naeratuse.

"Vaata siia," palub ta malbelt. Ma ei saa tema poole vaadata ilma, et vaataksin kõike temast. Valged lokkis juuksed, ümarad kuldsed prillid ja tuulejope avatud hõlmade alt paistev lilla kardigan, mille ülemine nööp on kinni. Mõnikord tundub, et iga kord, kui teda vaatan, on ta täpselt samasugune. Teistest erinev. "Mis viga, Ann?"

Ohkan. "Väsinud lihtsalt. Hakkame sõitma."

Rose käivitab mootori ja keerab meie kõnniteelt välja. "Kas sa öösiti magad ka või käid ainult selle noormehega väljas?" Ta hääl on manitsev, aga tema nägu ei jõua seda emotsiooni kinni hoida.

"Sylvester," täpsustan, kui auto foori taga peatub.

"Mida sa arvad, kui ma mõnipäev ise Bethi eest hoolitseks? Me oleme siiski head sõbrannad. Noor neiu peab väljas ka käima. Kui oled vana, vot siis saad teiste vanade inimestega toas istuda."

"Sa ausalt ei pea... Ja ma ei tea, mida Beth sellest arvaks."

"Ega ta vastu ei vaidle..."

"Aitäh sulle..."

Mõne aja pärast jõuame üüratusse ostukeskusesse, mille külmadel valgetel plaatidel meie ostukärud logisevad. Nagu iga esmaspäev, korjan enda kärusse nädala jagu tarvilikku. Seekord olen pidanud toidukogusega jääma kiduraks - on kuu lõpp ja midagi peaks jääma ka erakorralisteks olukordadeks. Tean ju, et ma saan hakkama ka siis, kui vähem söön.

Kotte autosse tõstes uurib Rose edasi: "Sylvester on ju see pesapallur, jah?"

"Tema ise..."

"Tead, eks ma ise ka, kui ma noor olin, siis olin tohutult sisse võetud ühest jalgpallurist."

Panen käed risti, et end külma eest kaitsta. "Jah?" kostan naeruse suuga.

"Oi jah, aga ta oli meeletult ennast täis. Tead, talle ei meeldinud, et ma võrkpallitiimis olin, sest mul läks seal nii hästi. Eks ta uhkus sai riivata."

"Ja mis siis sai?"

"Mis siis ikka sai. Abiellusin kõige armsama poisiga füüsika klassist." Rose naeratab laialt. "Autosse nüüd, sa külmud mul siin ära!"

Teen, nagu kästud, ja jälgin rahumeelselt aina tuttavamaks muutuvaid maju. Isegi, kui ta puhkab, on tema näol alati õhkõrn õnnelik ilme. Ta on kuuskümmend ja mina kaheksateist. Ja kuidas kadestan seda elu, mis säramas ta sees.

"Ta ei ole selline," lausun enne kodumaja ette jõudmist. Ma ei ole kindel, miks see nõnda äkitselt mu huultelt väljus. Nagu tõde, mis endalegi jahmatavalt esmakordselt pähe torkab. Tõde või meelepetu avastus? Subjektiivselt sama asi.

"Kes?" pärib Rose, nagu ei oleks õieti kuulnud, mida ma just ütlesin.

"Sylvester," täpsustan mõtlikult.

"Vaata siis, et ta sinuga ikka kombekalt käitub," manitseb naine, mis paneb mind muigama. Kombekkus ei ole just minu stiil, ega?

Rose otsib mulle enda majast külmade ilmade kaitseks villase kuue ja mina tänan teda kõige eest. Peaksin talle ütlema, et ta ei pea minu jaoks olemas olema, aga võtan tema tähelepanu pälvimiseks iga võimaluse. Mis sellest, et ta on kõigest naaber. Parim, kes olla saab.

Suundun koju ja ikka on pime. Unustasin pirni. Võib-olla täna öösel piisab muustki.