S x R

7. Särame veel.

Värvilaigud, mis elavalt mu silmalaugude all värelevad, annavad mõista suvisoojast päiksevalgusest, mis voolab üle mu kogu näo. Õhk on värske, karge; õuest kostub tuule sahinat. Pööran end valguse poole, naudin selle soojust. Tahaks minagi olla tellis maja kivifasaadis, mis kuumuse ja vihma kontrastses mängus ajapikku mureneb.

Avan tasapisi silmad, et külge pöörates enda kõrvalt leida Sylvesteri vaikselt hingav keha. Ta magab nii voodi servas, kui vähegi võimalik, kuigi mina pole paraku sellisest kombekkusest suutnud lugu pidada. Siiski ei mõtle ma enda nahhaalselt digonaalis lebavast kehast ega põrandale kukkunud patjadest.

Ma vaatan teda. Kuidas sulnis valgus teeb ta kahvatu näo kullasäraliseks ning värvib ta öömustad juuksed tumepruunikaks. Avaks ta nüüd oma silmad, mõrvaks mind ta tähine pilk.

Võib-olla on päeva ajal kõik teisiti ja inimesed lihtsalt on õnnelikumad. Võib-olla on see suvi illusioon.

Ilusa hommiku esinesed sekundid õgib lämmatav hirm. Tõusen äkitselt üles ning vaatan ruumis ärevalt ringi, mispeale tajun ka Sylvesteri ärkavat. "Mis kell on?" küsin ma voodit kompides, et oma telefoni üles leida. "Sylvester!"

Enne, kui ta midagi vastata jõuab, tõmban voodimadratsi ja raami vahelt välja oma telefoni, mis näitab hingesurmavaid numbreid lähenemas üheteistkümnele. Kogu mu keha haarab hüsteeria, mis mu käed kontrollimatult värisema lööb.

"Türa, mu äratuskell ei helisenud!" vannun oma nahktagi rohmakalt selga tõmmates. "Kas sul auto on?!"

Sylvester jälgib ettevaatlikul pilgul mu õhuvaeguses väänlevat keha. "...Ei?" lausub ta siis viimaks. "Roxanne, mis on?"

"Fuck! Ütle oma aadress siis!" nõuan taksofirma numbrit telefoni sisestades. Paiskan dispetšerile kiiresti kõik vajaliku ja tõmban voodi alt välja ketsid, mille jalga panemine võtab alati tuhat faking aastat.

Käed lähevad krampi

Paelad ei seo ära

See silmus läheb lahti ju!

Putsi!

Surun vihaselt paelad kossidesse ning otsin paaniliselt sularaha, mis mu tagi taskust läinud on. Sylvester seisab kohmetult voodi kõrval ja tema poole vaatamatagi tajun tema silmi minul, mis mind aina ärritab.

Löön käed vastu reisi ning kostan närviliselt: "Ma ei leia oma faking raha, täiesti perses!"

"...Äkki kukkus välja? Eile ju-"

"Lihtsalt ole vait!" sisistan eksinud pilguga igal objektil selles toas ringi käies: heledad seinad ja heledad silmad ja haledad püüded olla endiselt hea.

Tuppa peegeldab ere valgus maja ette sõitva takso läikivalt kapotilt. "Putsi!" ropendan ja haaran kapilt Sylvesteri rahakoti, misjärel torman trepist alla, tema rasked sammud mu kannul.

"Roxanne! Putsi noh, oota!" hüüab ta trepil tormates. Jään hetkeks vaatama lahtise uksega elutuppa, kus Sylvesteri vanemad koos tema õega hommikust söövad. Naise heledasilmne pilk on sellesama tuttava hinge läbistava teravusega, nagu vaataks mind Sylvesteri enda halvakspanu. Enne majast väljumist kuulen veel naise häält: "Sylvester, tõsiselt?"

Rebin taksoukse lahti ning lasen oma aadressil huultelt väljuda hüsteeriliste inimverbidena, mille meeleheide hüljatuna õhku haihtub. Avan Sylvesteri rahakoti lõuad ning saadan end tuhat korda putsi, et ma meid niimoodi perse keerasin. Kui mingi meie üldse kunagi oli.

Sularaha otsides leian ainult suvalisi tšekke ja kiduraid kupüüre. Ühes vahes on fotoseeria temast punapäise tüdrukuga, kes fotoputkas Sylvesteriga kihvtilt poseerib. Sylvester vajutab oma huuled vastu tüdruku põske... Tal pole veel oma armi. Ta tundub veel õnnelik.