S x R

30. Mis radu sa käid?

Öö lõhnab nagu külm kelder, bensiin ja sädemeist tekkinud suitsu ohtlik hõng. Iga hingetõmme soojendab mu kurku, nagu joobuksin elust enesest ja mitte millestki muust. Peaaegu kartes selle ohtliku ainega liialdada, katkestan hetkeks õhuvoolu ja jälgin, kuidas Sylvesteri pilk aeglaselt tema silmanurka, minule, liigub. Metalne läige tema iiristel on salapäraselt ohtlik.

Ehkki talv on kiiresti tulnud ja meil on seljas kolm kihti rohkem riideid kui vanasti, kasvab minus suvine deja vu nagu agressiivne vähk, mis röövib mu kehast kogu jõu vastu hakata. Sest kallis, sinuga läheksin ma ükskõik kuhu, kui sa ainult viiks.

"Miks me alati peole peame minema?" küsib ta käsi teksaste taskutesse lükates.

"Kas siit tuleb mingi ettepanek?"

"Me võime oma peo korraldada..." kostab ta kelmikalt naeratades. "Mulle ei meeldi, kui ma pean su tähelepanu jagama."

"Nüüd siis ei meeldi," vastan ma tõrksalt ja kõnnin Sylvesterist eemale.

"Kuhu nüüd!" hüüab ta järele, mispeale ma ümber pööran.

"Mul on äkiline soov see linn põlema pista!"

Sylvesteri lai naeratus sulataks ka kõige külmemad südamed. Armastus tema vastu imbub minusse nagu vesi Serla vetsupaberisse ja võtab põlved nõrgaks nagu Domestos 99 protsenti bakteritest. Niisama puhtad olgu täna öösel meie tunded, sest Jeesus - mu mõtted on seda meest vaadates räpased.

Sikutan teda kärsitult jopekäisest, kuni ta mulle järele annab. Mida enam kesklinna poole seigelda, seda kirevamaks muutub Oxstead. Kasiinod, vilkuvad tuled kaupluste akendel ja ahvatlevas riietuses naised meelitavad isegi pahaaimavaid hingi oma lõksu. Raudteesillal liiklust vaadates tekitavad väsinud silmad illusiooni valgusjoontest, mis teineteise võidu valgusfooride tagant kihutavad.

Sylvester nõjatub piirdele ja vaatab igatsevalt seda minimalistlikku melu. Ehki tema suunurgas püsib minu seltskonnast tingitud kerge naeratus, on raske on öelda, kas tahaks ta kuskile sõita või sillalt alla hüpata. Nähes tema sisse imbuvat raskust kraban ta käsivarrest kinni ja tõmban teda sügavamale Oxsteadi, teesklematagi, et ma teda päästa püüan. Tema süngus on nagu ankur ja meie armastus selle külge kinnitatud kett ümber mu kaela. Ent ükski vesi ei ole veel olnud nii soe, kui see, milles meie ujume.

"Millest sa mõtled?" uurin siiski tema meeleolumuutusele järele andes. Ta kehitab selle peale vaid õlgu. Võtan tema paljastest kätest kinni ja uurin meelitavalt: "Võib-olla sa tahaksid mõelda meie peale? Sest mina mõtlen, et... me niikuinii juba käitume nii, nii et ma võiksin päriselt su tüdruksõber olla? Sa ju tahad, eks?"

Kahetsen oma sõnu juba neid lausudes. Ma tean, et ma ei suuda kinni pidada suhtes olemise reeglitest, aga praegu olen kõigeks valmis, et Sylvesteri südamevalu kasvõi ajutiseks leevendada, kuna tundub, nagu ei suuda ma teda lõpuni õnnelikuks teha ka siis, kui meie vahel kõik hästi on. Kui suhtes olek temas rahutust vähendab, siis ehk on see seda väärt. Pealegi ei hakka ma valetama - teadmine, et Sylvester on üleni mulle, on üle mõistuse hea.

Tema näole ilmub malbe naeratus. "Muidugi ma tahan. Ma armastan sind."

"Ma püüan sinu jaoks parem olla."

"Ja mina sinu jaoks."

"Kas sa tahad teistega ka häid uudiseid jagada?" küsin laialt naeratades.

"Sa tahad tagasi minna?"

"Ma tahan, et sa saaksid natuke enda sõpradega ka aega veeta. Ma näen ju, et sul on Ziggy seltsis raske oma naeratust maha suruda... Ja kui me suhtes oleme, siis ma saan sind julmalt ära kasutada ja lasta sul mulle jooke osta."