S x R

25. Ära vihka mind, Sylvester.

-SYLVESTER-

Lükkan kõrvaklapid sügavale kõrva ja panen muusika võimalikult kõvasti käima, kuigi nii on sitt õppida. Nende karjumist on ikka kuulda, aga vähemalt nende sõnadest ei saa aru. Telefoni vilkumine röövib mu tähelepanu ja pean paratamatult ühte lauset mitu korda lugema. Kõik mõtted lähevad täna mööda.

Läheksin muuseumisse õppima, aga saaksin siis vanematelt taha, et ma kogu aeg kodust ära olen.

Rahu otsides avan telefonile saadetud sõnumi, mis täidab mind aga sisse imbuva kriipiva rahutusega. Roxanne kirjutas, et ta on veidi eemal. Midagi selles, kuidas ta seda ütleb, paneb mu ärevalt hingama.

23.41
Sylvester: kas midagi juhtus

23.41
Roxanne: Derek on väljakannatamatu
Roxanne: Ta lihtsalt ei lõpeta täna
Roxanne: Kui ta nikkumisest ära väsib teeb ta lihtsalt midagi muud moodi
Roxanne: Ma tahan praegu lihtsalt olla veidi. Sorry. Ma ei taha su tuju halvaks teha. See ei ole nii suur asi anyway

23.42
Sylvester: ma tahan sind lihtsalt ära viia
Sylvester: tahan, et sa saaksid tema juurest ära

Tõmban kõrvaklapid järsult peast, kui ema mu tuppa sisse astub ja seal tujukalt mu asju üles korjab ja voodile vedelema jäänud riideid kokku hakkab panema. "Tõsiselt ka, Sylvester, miks ma sinu järelt koristama pean?!"

"Sa ei peagi ju, ma tegelen sellega!"

"Ära tõsta minu peale oma häält! Ma olen ainus, kes siin majas midagi asjalikku teeb," räägib ta vastikkusega, "sa ei saa midagi tehtud, kui sa kogu aeg telefonis istud."

"Ma ei-" Keeran telefoni ekraaniga laua poole. Õpikul lebavatest kõrvaklappidest kriiskab vali muusika. Leah mängib pilli. Ema sorib armutult mu asjades. Roxanne ootab, tal on raske. Mul sõidab kohe katus ära.

Ema korjab ohates mu laua pealt tassi ära. "Miks sa kõik vedelema jätad?? Sul on aega küll, et enda järelt koristada."

"Küll ma koristan, lihtsalt lase mul olla praegu."

Kannatamatus murrab mind, mistõttu vaatan hoolimata ema kohalolust oma telefoni.

23.42
Roxanne: Ma ei saa ära minna
Roxanne: Kuhu üldse? Ma olen raha kogunud, aga sellest ei piisa ju ja ta tuleks mulle igale poole järele
Roxanne: Ma ei teagi enam, kas ma tahaks ära minna

23.48
Roxanne: Sorry.

23.50
Sylvester: roxanne ei
Sylvester: miks ei tahaks

"Kas sa oled eksamiteks õppima hakanud?" küsib ema käega mu kirjutuslauale nõjatudes, "või kas sul ei jää enam pidudel käimise ja joomise kõrvalt aega?"

Ohkan. "Küll ma jõuan."

"Millal sa siis trenni teed? Kogu aeg peab ikka mingi sitt olema sinuga, et sa oma asju tehtud ei saa. Vaata, kui palju me pingutame sinu kallal, palju kõik see maksma läheb meile. Meil on niigi raske. Sa võiksid siis vähemalt kodus aidata, mitte magada terve päev."

Surun oma küüned peopesadesse. "Ma ei saagi õppida niimoodi, kui sa segad mind."

"Mina segan või? Ilma minuta poleks sa nii kaugele jõudnudki. Mulle tundub, et hoopis su niinimetatud sõbrad segavad sind, ja kui sa neist lahti ei saa, siis lõpetad ise kuskil treileripargis, süstal veenis."

Ta sõnad taovad mulle rindu. Käed ja jalad muutuvad kiiresti külmaks ja tekitavad minus nõrga tunde, nagu ei saaks ma püsti tõusta ega kuhugi liikuda. Suus on metalli maitse. Ma ei saa nii. Mu sõbrad on ainsad, kes suudavad minus üldse mingit head tunnet tekitada.

Lükkan end laua tagant püsti ja teatan toast väljudes: "Sa ei saa mult neid sõpru ka ära võtta."

Vahest oli mu hääl liiga värisev, ebastabiilne, sest ema jääb kummitava kajana järele küsima: "Kas sa tablette oled võtnud? Sylvester?"