S x R

1. Ja nii ehk ongi hea.

SUVI

Varasuve ööd Oxsteadi piirialadel. Õhtud, mil on võimatu mitte sattuda tülli teemadel, mis müstilistel põhjustel nii tähtsaks on saanud. Ainus aeg aastas, kui need tülid on vaid suusoojaks, sest millest muust meil rääkida on? Ainsad õhtud, kus nendest tülidest hoolimata leiavad end sõbrad. Või nii ma tahaks mõelda.

Noormeeste möirged kostuvad pubist. Nad ei väsi iial vaatamast, kuidas Blake vastasmängijate palle kinni püüab ja ettearvamatuid lööke teeb. Oxsteadi õpilased ei oska otsustada, kas tema irve on ärritavam päris elus või ekraanil. Veel vähem meeldib neile võitjatele enda linnas pidu korraldada ning sellest veel vähem mängija, kes sellel päeval endast piisavalt ei andnud.

Kuigi sport jätab mind külmaks, on mul siiski hea meel, et nii läks. Kui Blake on paremas tujus, ei ole ta ehk minuga nii karm. Tal on tähistamise ja tähelepanu saamisega õnneks piisavalt tegemist, et mind mõneks ajaks kõrvale jätta.

Hooaja lõpupeol võid sa olla kes iganes, ja hoolimata vassimisest ja lõppematust sotsiaalsest rollimängust, tunnevad kõik siin midagi siirast. Iseasi, kas seda ka kunagi näha on.

Tunnen kellegi puudutust käimas mööda mu nahale kleepunud sukki. Teine käsi haarab minu piha ümbert kinni. Ta pressib oma keha vastu mu tagumikku ja nõjatub nii lähedale, et tajun temast auravat alkoholi. "Hei..." poolsosistab ta mulle kõrva. Tema käsi liigub lühikese seeliku alla ja silitab seal mu paljast reit.

Muigan ja surun oma puusi tahapoole. Tunnen, kuidas tal kõvaks läheb.

"Lõpeta," kostan kiuslikult ja tõmban end temast lahti. Näen tema silmis välksatamas äkilist pettumust. Ma olen teda varem näinud, aga ma ei saaks öelda, et ma tean, kes ta on. "Siin ei saa ju..."

Ta tõmbab mind tagasi enda vastu, näod vastakuti, ja viib oma käed mu tagumikule. Võitleb tasakaalu hoidmise eest. "Mul on auto."

"Ja mul on suva," vastan ja lükkan ta naeratades eemale.

Poiss kiirustab ära ja müksab mind möödaminnes vihaselt. "Sa oled kuiv lits, Roxanne." Ma ei saa väita, et ta eksiks.

Liigun läbi rahvamassi aeglaselt edasi, riivan aeg-ajalt mõne tuttava noormehe keha. Käes tühi kokteiliklaas ja peas tühjus. Ja nii ehk ongi hea.

Istun baaripukile ja annan baristale märku, et ta mu klaasi täidaks. Kui ta küsib millega, vastan, et ükskõik. Pubi on täitunud muusikaga. Blake ronib lauale ja karjub oma semudega eufoorias, kui ta mängusalvestusel võitva kodujookusuga lõpule jõuab. Oxsteadi tiimiliikmed ägestuvad. Keegi vist tõukab teda.

Rüüpan oma klaasist. Mõru maitset on püütud lämmatada siirupise troopikaelamuse alla, mis tekitab tarbijas pelgalt meenutust liivarandadest ja päiksest ning taevast, mis on sinisem, kui meie oma. Mitte, et keegi alkoholi selle maitse pärast jooks.

Mõned noored on suure kambaga kogunenud laua ümber, kus nad midagi mängivad. Neile läheneb keegi valges kleidis tüdruk, kelle silmis süttib oma armsamat nähes spetsiifilist tüüpi säde. Selline, mis on õnnelikel inimestel.

Armastus lihtsalt pole kõigile.

Minu kõrvale istub kutt, kelle röövib mõneks hetkeks pinev kohmetus. Pööran pilgu temale, kui ta kahvatutelt huultelt kostub: "Sina oled Roxanne?"

Jälgin tühja pilguga, kuidas lohvakasse musta dressipluusi riietatud käsivars lükkab vargsi letile rahatähti. "Ma paluks sinult teenet," räägib süüdimatu ilme. Paistab, et mu õhtu on paarisaja dollari eest maha müüdud. Niigi helde.

Võtan ammendunud maitsega kokteilist viimase väikse lonksu ja lükkan selle siis eemale, trummeldan sõrmi pokaalijalal. "Kui kauaks?"

"See ei ole minu jaoks," täpsustab poiss, millega pälvib mu küsiva pilgu. Ta lükkab oma mütsi alt välja ulatuvad juuksesalgud kõrvale ning selgitab irevil suuga: "See on mu... semu jaoks. Ta on halvas tujus ja tal oleks head nussi vaja."