S x R

19. Öö mil jäime hingetuks.

See on mul neljas katse seda neetud peatükki kirjutada.

Persse see kvaliteet, eks?

Nüüd 19. osa:

Tal on viimasel ajal olnud jälle halb tuju.

Ma ei tea, kas asi on selles, mis ma talle rääkisin, selles, mis tal kodus toimub või hoopis milleski muus. Võib-olla ei oleks ma pidanud teda kunagi suudlema. Võib-olla oli see alla igasuguste ootuste või siis vastupidi - ainus, mida ta oodata sai.

Aga me räägime. Ja me saame täna kokku.

"Ma luban, et hakkan varsti tulema," kirjutasin talle mõne aja eest. Tahtsin anda endast parima, ehkki ma olin ajahädas ja nüüdseks olen juba hiljaks jäänud. Sätin kiirelt peegli ees hobusesaba ja ohkan vihaselt, kui enda voodit segi keerateski oma telefoni üles ei leia. Kurgus hakkab kipitama. Et ma täna kõigist päevadest teda alt pean vedama.

"Kuhu sa lähed?" küsib Derek. Ta on ilmunud mu toa uksele ja vaatab mind hoiatava pilguga.

"Sõpradega välja."

"Sa nimetad seda siis nii."

"Palun ära tee..."

"Ma arvasin, et ma tean sind, aga ma ei oleks oodanud, et sa Oxsteadis ka tuntud lits oled... Seda sa käidki seal suvel tegemas? Mehi keppimas?"

"Mis vahet sel praegu on?"

Derek sirutab ettepoole käe, milles minu telefon on. Terve mu keha läheb ühe hetkega külmaks. Hing läheb õõnsaks ja kõht pitsitab end kokku.

Haaran tooli seljatoelt oma jope ja proovin temast lihtsalt mööda minna. Ta on täna rahulik. Tal on hea periood. Ma ei saa sellega silmitsi seista. Sylvester ootab mind.

Tuttava häälega kõlin ja relvatoru vastu mu laupa peatavad mind.

Ta tirib mind vägivaldselt välja minu pärale jõudmise kinnisideest. Tõstan pilgu tema soojadele silmadele. Ta sätib oma kätt relval. Pingutab oma lõuga. Tema ilmes on sihikindlus, aga pilgus kõhklus. Ometi ei pane see mind kuidagi vähem kartma.

"Ma lasen su maha," ütleb ta rahulikult. "Või selle nolgi. Lasen maha nagu koera."

"Sa tead, et ma ei lähe su juurest ära," ütlen hetkegi hinge tõmbamata. "Mul on sind vaja. Mida ma ilma sinuta teen? Ilma sinuta olen ma väärtusetu, Derek," räägin pisarates. "Ma olen lihtsalt üks loll lits, ma näen seda, ma ei taha sind pahandada, ma lihtsalt-"

Derek paneb ühe käe ümber minu ja tõmbab mind vastu oma rinda, mille najal hüsteeriliselt nutan. Ta silitab mu pead selle käega, kus ta relva hoiab ning räägib lohutavalt: "Shh, ma annan sulle andeks. Ma lihtsalt tahan sind kaitsta, eks?"

Võtan mõlema käega tugevalt tema ümbert kinni nagu uppuja päästerõngast. Äkiliselt, ent märkamatult hakkab mul paha ja nõrk ning märkan seda, et Derekiga oma voodil olen alles siis, kui ta paneb seal lamades käe ümber minu. Ikka selle, milles relv on.

See on nagu teadvuse kaotamine. Midagi sureb. Ja ma jään magama.

Mu rinnus on raske ja iiveldav tunne, kui uuesti silmad avan. Toas on kottpime ja hingamise järgi võin pakkuda, et Derek magab. Kuna tema käsi pole enam ümber minu, saan ettevaatlikult voodilt tõusta. Hiilin vaikselt alumisele korrusele, et vaadata tõtt kellega, kes ütleb mulle, et vajusin ära kaheks tunniks. Kuradi adrenaliin

kuradi Derek

kuradi mina

kuradi loll mina

Ma ei saa riskida sellega, et proovin enda telefoni tagasi saada. Seega panen selga Dereki jaki, - kõik minu omad on minu toas -, ja astun võimalikult vaikselt majast välja. Ma loodan, et Sylvester on ära läinud - kes ei oleks? - kuid tema hävituslikku hullust teades pean ma kaaluma varianti, et ta ootab mind ikka veel.

Tunnen, kuidas pisarad jälle jooksma hakkavad ja kasutan seda võimalust, et nendega ära pühkida oma laiali läinud meiki. Bussijaamale lähenedes hakkab süda jälle pekslema ja kiirendab oma korrapäratut rütmi veelgi, kui tankla ees olevad kutid mulle vilistavad ja järele hüüavad. 

Mu seisund ainult halveneb, kui astun poisi juurde, kes bussijaama pingil mossis ilmel külmetab. Ta vaatab mulle pettunult otsa. Ja ometi armastan teda rohkemgi veel kui enne. "Sa ootasid mind," on kõik, mida öelda oskan. Sellest ei kostu osakestki seda, kui liigutatud ma olen.

"Ma ei suuda isegi uskuda, et nii loll olen."

Lähen näost kahvatuks. "Anna andeks! Ma.... Ma jäin magama."

Ta kergitab kulmu. "Lihtsalt nii?"

"No jah. Ma olin väsinud?"

"Kas sa ise saad ka aru, kui hale sa oled, kui sa valetad?" salvab ta kõlavalt nii, et eemal suitsetavad inimesed silmanurgast meid vaatama jäävad.

"Ma magasin!" nõuan ma.

"Jah, aga kellega? Või oli neid mitu?" 

Ja nende sõnadega tajusin ühtäkki, kuidas mu hing jäi kinni. Jäi kinni tema kibestunud ent kahetsevasse ilmesse, mis minuga kontakti vältis.

Ta õigustas end: "Vaata ennast - sul on mingi teise kuti riided seljas, kurat võtaks. Kui loll sa arvad, et ma olen?"

"...Sa ütled, et ma olen lits."

Sylvester ei vasta midagi. Ta mängib oma kätega ja hajub mõtetes eemale, nagu tahaks endas leida mõnd põhjust, miks mitte nõustuda, kuid ometi ei tee ta seda. Vaataks ta mulle korrakski otsa, siis näeks ta, mida ta teinud on.

"Ma alles rääkisin sulle, kui raske mul on 'ei' öelda," räägin vaikselt. Väikselt. "Et mulle ei meeldi see. Ja mul oli nii faking raske end sulle avada ja ma tegin seda ikka. Sa ei saa ikka üldse aru, kui suur asi see minu jaoks oli, ega. Ja et sa olid ainus, kes arvas, et ma ei ole mingi nõme hoor."

Alles mu nuuksatuse peale tõstab ta pilgu ja märkab, et ma endast väljas olen. Ta tõuseb kohe püsti, vabandav fassaad esil ning palub andestust. Sest tal on viimasel ajal halvasti ja ta läks endast välja. 

Ta on nagu Derek.

"Miks sa üldse panid mind mõtlema, et ma olen midagi muud?" küsin kõike tema öeldut eirates. Mõne silmapilgu möödudes ei tunne ma enam kurbust. Raevukas tuli, mis mu silmist kumab, soovib üle kõige talle tuld otsa panna. Ja nii ma lahkun.

Ma tean, et see pole hüvastijätt, sest hinges keev valu puiskab öösse sädemeid kui halbu endeid.

Ja nii ma võtsin ta hingetuks.