S x R

11. Petistest ja reeturitest.

Iris on ilus tüdruk. Seda ei saa eitada mitte keegi. Tema loomulikule ilule pole konkurentsi - see viis, kuidas tema sinised silmad teistel käivad, kuidas tema lainetavad kuldsed juuksed peegeldavad vastu tema heledat piltilusat nägu, ei jäta kedagi külmaks. Ta on ihaldusobjekt. Tantsutüdrukute kapten ja sotsiaalse koorekihi pealispind.

Kõik tahavad teda. Aga Blake tahab teda üle kõige.

Blake'i käsi on nõrgalt ümber mu piha, kui ma tal süles istun. Ühes kohas oleks korraga liiga palju, et arvata, et keegi märkab. Luudeni põrutav tantsumuusika bass, veres jooksvad promillid, punased plastiktopsid noorte higistes pihkudes, nende väänlevad kehad, nende looklevad vestlused ja purjakil kuttide keeled tüdrukute kurkudes. Ometi ei saaks ta justkui parata, et tema pilk kasvõi viivuks Irisele jookseb, kes oma sõbrannadega seina najal seisab ja nendega juttu räägib.

Ma ütleks, et mul on temast halegi, kui tema kannatused mulle nii palju kahjurõõmu ei teeks.

Võtan ta põse pihku ja pööran ta näo enda poole, et oma huuled tema omadele suruda. Minu töö on talle meelde tuletada, kes ta on. Meil ei ole ruumi tunnetele. Mul ei ole ruumi tema haledale olekule, mis teda vastikuks muudab. Veel vastikumaks, kui ta muidu on.

Õhk koolikaaslase villataolises majas muutub järjest lämbemaks ja kuumemaks nagu ajas edasi minnes roniksime mööda Dante põrgu ligaseid astmeid. Liigun alla poole - Blake'i sülest diivanile, nahk lahti kleepumast tema omast. Kaheksandalt astmelt üheksandale. Petiste kraavidest reeturite järve sügavikesse.

Teistest ruumidest on kosta erutunud hõikeid, mis kurjakuulutava ja vältimatu lainena meile lähemale liiguvad ja viimaks ümberseisjate vahel loksuma jäävad. Pesapallitiimi võnkuvad hääled kajavad kõrge sagedusega üle muusika. Need helilained on endaga kaasa kandnud väikse Cody.

Mida väiksel Codyl jääb kasvus puudu, kompenseerib ta suure naeratuse ja entusiasmiga ning otseloomulikult - suure seltskonnaga. Pesapallitiimi tuultesse jäänud poisi naiivsed sinised silmad ei ole võimelisedki nägema, et ta ulgumerel on võrku püütud. Ta ainult naudib lahedate kuttide patsutusi oma õlgadel ja toitub viisist, kuis teised tema juttude peale naeravad.

Ainus, mida väike Cody ei tea, on see, et tema on nali.

Esimene aasta keskkoolis on alati armutu. Olla Blake'i mängukann on parem, kui olla tema vaenlane. Ometi ei saa ma parata, et osa minust sureb, kui kuulen tiimi poisse naerdes rääkimas sellest, kui hea Cody pesapallis oleks, kui ta ainult varupingist välja saaks. Ma tean, et kui keegi teda sellest seltskonnast välja ei päästa, on tema hing müüdud ja Codyst saab järjekordne nelja jäsemega kurikaga vehkiv türa. Ehk ei hoolikski ma tema hingest ja verelepingutest, kui ta Rose'i lapselaps poleks. 

Me elame ainult tsüklites. Ja tsüklites vaatab Blake Irist üha uuesti, kuni ühel hetkel vaatan ka mina. Ta jälgib pinevil pilgul, kuidas meie koolivend end Irisega rääkides seinale nõjatub. Kui Jared aga Irise põske silitab ja talle veel lähemale nõjatub, ei naerata Blake isegi selle peale, kuidas terve pesapallikoondis Cody üle naerab. 

Liigun oma käega aeglaselt mööda Blake'i selga ülespoole, kuni tema õlga pigistan. Õrritavalt tema kõrva vastu räägin: "Kas see on Jared? Ta on nii faking hot..." Tunnen, kuidas Blake vihast kangestub. Tõusen nipsakalt püsti, pööran end näoga poisi poole ja tõmban alla liibuvat nahast seeliku äärt. "Ma arvan, et ma tahan teda endale. Sa ju ei pahanda?"

Blake muigab rahulolevalt. "Ainult siis, kui sa pärast end üle lased nikkuda."

Kergitan kelmikalt kulmu ja liigun otsejoones otsejoobes Jaredi ja Irise vahele. Jälgin noormeest võrgutavalt ning lausun: "Mm, vabandust, ma ei tahtnud segada. Kui ma sind nägin, siis ma lihtsalt teadsin, et pean su kinni püüdma enne, kui sa lähed." Silitan tema lihases käsivart. "Ma olen sinust palju mõelnud..."

Kuulen Irise ärritunut ohet. "Meil on tegelikult vestlus pooleli," ütleb neiu teravalt.

Vaatan Jaredile otse silma. "Võib-olla sa oled huvitatud muust, kui vestlusest? Ma võin nimetada paremaid viise, kuidas ma oma keelt kasutaks..."

"Roxanne, tõsiselt, fuck off," kostab Iris ja astub minu selja tagant välja. "Jared, tule."

Jaredi silmad käivad ebalevalt kordamööda minul ja Irisel, mispeale neiu silmi pööritab. Ta võtab Jaredi käest joogitopsi ja kõnnib sellega minema, jättes poisi kohmetult minu kõrvale seisma. "Ma arvasin, et ta ei lahkugi kunagi," ütlen ma ülbelt ja tõusen kikivarvukile, et õrritavalt keele otsaga ta huultel käia. Vaatan Blake'ile sel ajal otsa, kui Jared mind seina vastu surub ja mind isukalt suudleb. Nii on kõigile parem.

Ta kisub särki mu seeliku vahelt välja ja lükkab oma õlust kuumaks köetud käed mu paljale ihule. Ta silitab mind, pigistab, lükkab oma puusi vastu mu keha. Mängib oma huultega mu kaelal ja paneb mind tehislikult ohkama. Kahe seina vahel.

Pööran enda pead küljele. Kogu mu skeletti tabab ehmatav judin, kui näen tuppa astumas Sylvesteri. Ei lähe kaua, et tema otsiv pilk minu omaga kohtuks. Käiks Jaredil ja siis uuesti minul. Viin pilgu temalt ära ja tõmban Jaredit tugevalt enda vastu. Tema sõrmed liiguvad mu jalge vahele.

Sylvester katkestab oma seisaku ootamatult järsku ja jõuab vaid mõne pika sammuga meie kõrvale. Kõneleb tundmatult karmil viisil: "Kas ma saaksin hetke?"

"Keri persse, Brooke," vastab Jared minu eest. Ta ei taha, et tema keha vastast ära tuleksin. Erektsiooniga ringi käimine ei pruugi meeldiv olla...

Sylvester võtab Jaredi õlgadest kinni ja suunab teda kõrvale, mis viimase joobes olekut arvestades erilist pingutust ei nõua. Jared tõukab teda ärritunult vastu rinda ja liigub siis vihaselt minema. Kergitan kerglaselt kulmu. "Paistab, et tal läks tuju ära. Tahad tema asemele tulla?"

Ta vaatab mulle häiritul otsa ja võtab vastamiseks rohkem aega, kui tal kombeks on. "Ma tahan sinuga rääkida. Sa ei vasta mu sõnumitele."

"Peaks või?"

"Ma..." Tema rind tõuseb järsult ja jääb sama äkiliselt pidama, nagu oleks endale midagi hinge tõmmanud. Need külmad silmad muutuvad lõikavalt teravaks. "Ma igatsen sind."

"Hästi maksad, siis saan su igatsust leevendada."

Sylvesteri ilme jääb peaaegu, et samaks. Vaid viivuks läbib seda pingestav laine. Vaid viivuks vajuvad ta silmade mustad veel sügavamaks. 

Ta astub tagasi.

"Mis sinuga juhtus? See ei ole sina."

"Oxstead ei olnud mina. Oxstead oli lihtsalt lõbu jaoks. Vaata, kus me oleme."

Sylvester jälgib mind pingsalt. Teda vaadates tundub, nagu ta tahaks karjuda, aga ta ei tee seda kunagi. Ta ainult seisab. Ta ainult vaikib. Kuid silmad on need, mida vaikima sundida ei saa. Ja see pilk on see, mis kisub mind lõhki. Tükk tüki haaval.

Pööran näo ära ja tõstan pilgu Blake'ile, kes teises toa pooles meid jälgib, silmis äratundmatult tume pilk, mille sügavuses süttivad sädemed. Tema suunurka ilmub vaevumärgatav muie, mis paneb mind tundma, et kõik, kes on tema põrgus, on sattunud suurde hädaohtu.

Vaatan uuesti Sylvesteri poole ja teen pähe oma petise näo. "Sa teed endale ainult häbi," ütlen ma jäigalt. "Tee endale teene ja mine ära."