S x R

8. Mis kadunud öhe.

Päikseloojangu roosa kuma helkleb läbi pikliku limonaadiklaasi, milles ligunevad sidrun ja jää, mille karskus ka sulades alles jääb. Liigun edevalt aiavärava poole, kujutades ette, kuidas Sylvester näeb kõrvalseisjana kuldpuudrit mu põskedel, suuri rõngaid kõrvas ning pikki lokkis kuldseid juukseid. Aiaväravat sulgedes tekkinud tuul kiigutab mu väikse valge kleidi seelikut. Ülemeelikult.

Muigan laialt, kui jään pikemalt õgima vaatepilti Sylvesterist katuseta vanaaegses autos. Nõjatun läikiva auto kapotile ning piidlen teda läbi esiklaasi.

"Kust sa selle said?" pärin elevust varjamata.

"Ma olen Oxteadi spordistaar," kostab ta ülbelt mispeale lõbustatult juhipoolse ukse lahti tirin.

"Ma tahan ka proovida."

Sylvester liigub leplikult kõrvalistmele, et ma autosse saaks ronida. Silitan nahast rooli ja lasen ketsidel mängida gaasipedaalil. Vaatan talle kelmikalt otsa, misjärel ta muigab ja päikeseprillid ette paneb. Hoiab mu limonaadi ning laseb mul kõrrest rüübata, veel enne, kui ütleb: "Anna gaasi, Roxanne."

Naeran, kui Sylvester mulle päikseprillid ette paneb ning lappab läbi CD-plaatide, mida auto raadiomängijasse toppida. Sõidame parimate hittide saatel mööda Manysteri jõge, et jälgida kalamehi ja liivakallastele kogunenud päevitajaid, noortekampu paadiplatvormidel ja päikse pimestavat sillerdust veel.

Jõudnud Porthami linna, küsib Sylvester kohtade vahetust. Kuigi oleks nurjatu üle tema kõrvalistmele ronida, astun leplikult autost välja ja lasen ta juhiks, ulatades talle aeg-ajalt juua, millele ta põhja peale teeb. Teeb haput nägu, kui talle sidrunilõigu suhu pistan, lastes oma sõrmedel tagantjärgi ta huultel libiseda. Tema muigel ilmet nähes tunnen, kuidas punastama hakkan. Ehapunas.

Oxsteadi tagasi jõudnud, pargib Sylvester auto järve äärde, mille kaldal me kohtusime. Õhtu on suubumas videvikku ja viimased hetked on veel valged. Ta juhatab mind elavalt mööda murust kallast, kuigi tunne on, nagu viiks ta mind kättpidi edasi.

Aeg-ajalt näib, nagu ei saaks ta oma silmi minult. Tagasi vaadates näen pubi, kus Oxteadi ja Crossdeni noored kohtuvad. Liigume sellest aina kaugemale. "Kuhu me lähme?" küsin siis. Ma pole kunagi varem tema üllatuste osas muret tundnud.

Sylvester vaatab mulle silma ning avab suu, kuid kogu tema olekut haarab momentselt mingisugune müstiline jõud. "Kiisu," kostab ta lakooniliselt ja läheneb kassile, kes mu selja taga parkinud auto kapotil lesib. Ta teeb kassile pai ja teda vaadates mõtlen, et see vist ongi armastus.

Tõmban Sylvesteri tagataskust välja oma telefoni, et seda erakordset hetke jäädvustada. "Vaata, et ma peale ei jää!" nõuab ta mind tungivalt silmates. "Ainult kass."

"Jajah," kostan silmi pööritades ja teen pildi Sylvesterist loojangu viimases säras võõrale sõbrale musi tegemas. Vaatan pilti ja vaatan teda raske südamega kassi maha panemas. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma võiks mõelda, et ta on armas. Ja veel rabavalt.

Öö hiilib märkamatult ligi ja toob kaasa oma kulla ja karra, millega end uhkelt ehime. Taamale kostuvad silbid, mis harva jutukumast selgelt eristuvad, on alati kõrgendatud ja neile järgneb tihti naerukilge. Kahe hääle omanikud jõuavad üüratu tumeda majani, mille ees laiuv valge trepp viib sammaste vahelt suure ukseni. Sylvester keerab lukust lahti ajaloomuuseumi ukse ja vaatab mind kavalalt, kui talle hämmastunult järgnen.

"Tõsiselt, kust sa saad neid asju?"

"Mul on tutvused..."

"Mm, selles ma ei kahtlegi," vastan muigega ning liigun Sylvesterist mööda valgustatud administratsioonisaali. Nõjatun vastuvõtulauale ning pärin: "Ja mis Oxsteadi ajaloomuuseumi pilet maksab?"