S x R

14. Haudvaikuses sa hingad.

Sellest, et me nüüd korralikus kohas oleme, ei tee keegi välja. Me teame, et kooli ümber on joomine ja suitsetamine rangelt keelatud ja kaamerasilmad jälgivad meid igal nurgal, aga Crossdeni elust räsitud õpilasi reeglid ei kõneta. See ei ole meie kool. Need ei ole meie seadused. Ja mis kõige tähtsam - me ei tule siia enam mõnda aega tagasi.

Ana võtab ringi läbinud sigaretipaki taas enda kätte ja topib selle oma ääreni täis läikivasse käekotti. Ta jälgib tüdinenud ilmega, kuidas Cheryl räägib sellest, kuidas Chase ei maksnud kohtingul toidu eest ja tahtis ikkagi teda panna, ning kui Cheryl lõpetanud on, viskab Ana oma sigaretikoni maha ning kustutab selle oma maomustriliste kontssaabastega. Seejärel süütab ta rahutult uue sigareti; tal on igav ja see käib talle närvidele.

Kergitan tema külma suhtumise peale kulmu. Silmitsen kordamööda Lolat ja Emmat, kes mõlemad seljaga vastu koolimaja seina toetuvad ning mõtlen potentsiaalsetele vestlustele, mida nendega pidada. Mu pilk läheb mööda Lola keha alla, üle napi poolsärgi ääre, kuni jõuan piki tema tumedat nahka liikudes musta nabarõngani, mis tüdruku kõhul särab. Kuna tajun ka Ana pilku sinna liikumas, siis tõstan enda oma Ana silmadele, misjärel me teineteisele õelalt naeratame. Iga kord, kui Lolat ei ole, kritiseerib Ana tema keha. Emma on suur osa ajast nõus, aga vahest seetõttu, et talle ei meeldi mustanahalised tüdrukud.

Vastikuse varjamiseks sirutan käe oma telefoni järele ning vaatan sealt kella. "Ma lähen mängu vaatama," kostan kõigutamatult ja sätin käekoti sanga oma õlal. "Tulete ka?"

"Mis ajast sind sport huvitav?" küsib Emma skeptiliselt.

"Ei huvitagi. Aga Oxsteadi poiste vaatamine..." Naeratan süüdlaslikult. "Ära muretse, Ana. Ma võin mõne sulle ka jätta."

Tüdruk vaatab mind mürgiselt, aga kuna ta midagi ei ütle, pööran ma ümber, et staadionile minna. "Kui sa Brooke'iga kepid, siis Blake lööb ta maha!" hüüab ta mulle järele. Näitan talle keskmist sõrme.

Staadionile lähenedes liigun kadedate Crossdeni õpilaste peatamatu vooluga kaasa. Oxsteadi staadion on uhke: astmeliselt paigutatud istmed liiguvad kõrgustesse, staadioni eredad tuled valgustavad kõike, ekraanidel vilguvad reklaamid justkui oleks tegemist suurüritusega, kuigi nii suur staadion jääb ka kahe kooli täitega hõredaks. 

Kuigi Crossdeni õpilased ei saa kunagi jätta kirumata Oxi õpilaste privileege ja paremat eluolu, on vait viimane inimene, kellelt ma seda ootaksin: Blake. Ta seisab platsi ääres koos teiste meeskonnaliikmetega, aga ta ei ole nendega seal. Ta vaatab kõike enda ümber: rahvamasse, tulesid, tumenduvat taevast - ja ta tõmbab selle enda sisse. Suleb silmad. Nagu see oleks ainus asi, mida ta kunagi tahtnud on.

Liigun ettepoole istuma, et saaksin Sylvesteri lihtsamini üles leida. Oxi tiim räägib enda treeneriga asjad läbi, jäänud on vaid loetud minutid mängu alguseni. Sylvester tundub kurnatud. Hajameelne. Ma tahan, et ta vaataks siia. Ta vaatab otsivalt publiku seas ringi, aga ta ei leia mind üles.

Enne mängu algust astuvad üles Crossdeni ja Oxsteadi ergutustüdrukud. Jälgin, kuidas Iris teeb muljetavaldavaid hüppeid ja liigub laitmatult, aga tema torkav pilk, mis mind igal võimalusel tabab, viib kõik mu mõtted etteastelt. Ma ei tea enam, kas asi on Jaredis või ikka veel Blake'is. Küllap kõiges.

Mäng algab Crossdeni jaoks lubavalt. Juba esimese löögiga teeb Blake kodujooksu ja Oxi mängijatel ei jää muud üle, kui vaadata, kuidas meie Pistrike tiim läbib kõik pesad. Meis kõigis tekib lootus, et me suudame ära teha. Et me oleme sama head kui need teised, kes on elanud ilusamat elu. Et me saame sülitada selle maailma peale, mis arvab, et meist ei saa kunagi midagi. 

Nii et nad annavad andeks kõik, mis Blake teeb. Sest tema halastamatus hoiab meid kogukonnana seismas. Sest ka kõige hullem värdjas saab olla keegi.

Kui Sylvester läheb lööma, kasvab minus rohkem pingeid, kui ma endast ootaksin. Kardan, et halb algus on ta rööbastelt välja viinud. Arvestades seda, et Blake on söötja, võib kõike juhtuda. Mäletan ühte korda, kui Blake viskas Sylvesteri pesapalliga nii kõvasti, et ta pidi platsilt lahkuma. Siis ma veel ei tundnud teda.

Blake on veel parem söötja, kui ta on lööja. Tema visked on teravad ja ootamatud. Esimene löök läheb mööda. Katse kaks. Pall lendab üle väljaku ja Oxi tiim hakkab jooksma. Ma pole kunagi näinud kedagi nii kiirelt jooksmas ning ma ei saa parata, et tunnen rõõmu ja kahjurõõmu samaaegselt, kui Sylvester teise pessa jõuab.

Crossdeni õnn hakkab pöörduma. Oxsteadi tiim mängib stabiilselt paremini ja isegi Blake'i teravad söödud ja pikad löögid ei saa seda kompenseerida. Võitja selgudes hakkavad õpilased mu ümber ropendama ning pettunult enda kohtadelt lahkuma. Aga mul on hea meel, et Sylvester on õnnelik.

Kuna ümberringi on meeletult inimesi, otsustan minna Oxsteadi koolimajja, kuhu suundub osa Oxi õpilasi, et enda asjad võtta ja koju minna. Kontrollin oma telefoni ja näen, et Sylvester on sõnumi saatnud. Ta ütleb, et tal läheb aega. Seega valin koridoris koha istumiseks ja jään ootama.

Terve koolimaja näib nüüdseks tühi. Loen igavusest enda ja Sylvesteri vanu vestlusi, kuid sulgen ekraani kiirelt, kui kuulen kedagi lähenemas. Ja mu tuju langeb nulli kohe, kui ma teda näen.

"Tõuse püsti!" nõuab Blake vihaselt. Teen nagu ta ütleb.

"Tule minuga kaasa," lisab ta kiirelt. Tema välkuvad silmad vaatavad mind tuliselt, kui ma kõhklevalt paigale jään. 

"Mul pole aega!" kostan ma.

"Aga piisavalt aega, et istuda ja telefonis olla? Türa, lits, millest sa aru ei saa?!"

Vaatan piinlikult ringi. "Okei, ma tulen, ära karju."

"Ole vait, Rox - sulle endale parem."

Surun oma huuled kokku ja kõnnin talle kiiresti järele, enne, kui ta mind tirima hakkab. Vaatan veel ruttu telefoni, aga keegi pole mulle kirjutanud. Võib-olla mul ikkagi on aega. 

Blake lükkab lahti sporditundide garderoobi ja tõmbab mind kättpidi vastu kappe. Rabelen ebamugavalt, kui ta end mulle vastu surub. "Me ei saa ju siin, see pole Crossden," ütlen teda tõrjuda üritades.

"Saab küll, see on Crossdeni tiimi ruum," vastab ta ja ajab käed mu särgi alla, "sa pead lihtsalt vait olema nagu alati."

Alistun vastumeelselt ja lõpetan tõrkumise. Mida rutem see on läbi, seda rutem saan ma Sylvesteriga koos olla. Seega pole vahet, et Blake võtab seljast kõik mu riided ja surub oma keele mulle suhu, mis sellest, et see on rohkem, kui tavaliselt. Tal on halvem tuju ka kui tavaliselt.

Võpatan, kui kuulen ust sulgumas, aga Blake surub oma keha nii tugevalt vastu mind, et mul on raske hingata. Peidan Sylvesteri nähes abitult oma pilgu ära. Tahted Blake eemale lükata ja enda alasti keha tema taha varjata võitlevad korraga mu sees.

Türa, miks ta mind nii jõledana peab nägema?!

"Aa, sa tahad oma asju? Sorry," kostab Blake irvitades ja tõmbab mind kapi võrra kõrvale. Jäine metall vastu mu nahka tahab mu selga eemale lükata, aga ma ei jõua, ei saa, ei taha. Sylvester lükkab lahti meie kõrval oleva kapi ja tõmbab sealt oma koti välja. Tunnen Blake'i keha kuumemaks minemas. "Palju õnne võidu puhul!" lisab ta vastikult.

Sylvester läheb ära. Ja ta ei ütle mitte midagi.