S x R

2. Rahu.

Järsk robustne betoontrepp tõmbab mind ja Sylvesteri keldribaari, kust kostub vana rokk ja mille ukse lävel köidab pilku irvitav kolp, kel sääreluude kohal püstolid. Sylvesteri taga käies tunnen nagu käiksin kiirteel põrgusse ning olles kitsal ukselävel möödunud suitsetavatest meestest, tajun end täielikult öö sügavikku võetuna.

Mul on huvitav, selles pole kahtlustki. Mul on huvitav vaadata, kui koduselt ta end tunneb istudes baaripukile nagu oleks see liigutus ta süsteemis. Ta on riietes, milles tunneb end üdini endana ning istub poosis, milles taban selle harva momendi, kus ta end lõõgastatuna tunneb. Ta võtab õlu, ma võtan viski. Öös on salapärane miski.

Kuna ta midagi ei räägi, vaatan baaris ringi. Bikerid mängivad lärmakalt piljardit ja muusikakasti juures hõõrub end noore mehe vastu naine, kes on riides sama litsakalt kui mina. Näos pinnapealne purjakil naeratus. See ilme jutustab ta reede õhtuid ja ütleb laupäeva hommikud.

Rüübanud oma kannust, pöörab Sylvester vagusa pilgu minule ning möönab: "Ma ei tea, kuidas me koju viitsime kõndida. Eriti sina nendes kontsades."

Naeratan nurjatult ning viin sõrme mõtlikult vastu oma huuli. "Kas sa eelistaks mind ilma nende riieteta? ....Aga tegelikult jah. Valuga harjumine võtab vähem aega, kui inimesed arvavad."

Hoolimata tema melanhoolsest ilmest, jään teda jälgima vaikselt huulile tungiva muigega ega varjagi seda. Alkohol on kütnud keha kuumaks ja põsed tulitama. Kõigist inimestest, keda ma kohanud olen, seksiks ma temaga kõige meelsamini. Mitte, et minu arvamusel eriti vahet oleks. See juhtub niikuinii.

Sylvester tajub, et seekord ei pööra ma oma pilku temalt ära. Ta silmad käivad joogivalikul, ehkki enda sõnul käib ta siin palju. "Mis su... lemmikjook on?" uurib ta ja silmiseb mind teatava rahuloluga.

"Tahad ausat vastust?"

"Muidu ei oleks mõtet."

"Mm..." Tõstan jala üle põlve, pöörates end samal ajal rohkem tema poole. Naeran end juba ette ja kostan seejärel: "Limonaad."

"...ütles Roxanne, viskiklaas käes." Sylvesteri kerkinud kulm ja kerge muie on täiuslikuks lisandiks tema köitvale pilgule. Tema siiras huvi näha minu sisse on kummastav ja võõras. Võib-olla on ebamugav lasta tal otsida midagi, mida ei ole. Võib-olla see aga meelitab mind.

Joon oma klaasi tühjaks ja lükkan selle endast eemale. Teesklen, et see ei mõju mulle, kuigi terve mu sisikond põleb. Kuigi Sylvester näis mu reaktsiooni ootavat, liigub ta pilk sujuvalt minu võrksukkades jalgadele. Sellest, et ma märkasin, ei tee ta välja, vaid süütab sigareti ja mainib: "Üle jõe Oxsteadis on üks baar, kus on hiiglaslikud ribid."

Turtsatan tema tõsist ilmet nähes naerda. "Ribid?"

"Jah." Näen esimest korda ta näol tantsimas elavat rõõmu. "Roxanne, sa ei saa aru. Need on nii suured, sa ei kujuta ette ka. Sa lihtsalt sööd seda kätega ja kaste voolab igale poole mööda nägu ja küünarnukke... Ma peaks sind sinna viima. Sa oled nii peenike."

Ma ei suuda oma kõrvu uskuda. "Peenike?"

"Ma ei tea, äkki on külm niimoodi või..."

"Kas sa oled purjus?" pärin lõbustatult.

"Natuke..." 

Hõõrun väsinult silmi ja vaadates tumedat jutti oma käel meenub, et mul tume silmameik peal on. "Ei, jah, lähme. Ma tahaks seda näha." Meenutan Sylvesteri sära täis silmi, kui ta mulle ettepaneku tegi. "Ma kohe väga tahaks seda näha. Palju meil Connori rahast alles on?"

"Piisavalt."

Toetan lõua innustatult peopessa. "Mis siis kui..." Tõstan oma pilgu ta silmadele, kuna kahtlen igas sõnas, mida öelda võin. "Mis siis, kui järgmine kord viin mina sind enda lemmikkohta?"

"Jaa, teeme nii. Homme?"

"Ee, ma... Mul on tegelikult päevad suht kinni. Töö."

"Mitte ju kogu aeg."

"Eks näis..."

Meie vahele ronib vaikus. Silmitsen sigaretti ta sõrmede vahel, mis aeglaselt põleb ilma, et ta sealt ühtegi mahvi oleks tõmmanud. Selle punane kuma peegeldub nõrgalt tema nahktagi käiselt. Põleb tasahaaval läbi ja ma proovin aru saada, mille jaoks.

Viimaks tuleb ta mulle lähemale ilma, et seda isegi tähele paneks. "Tead, miks mulle siin meeldib?" sõnab ta vaikuse murdmiseks.

"Miks?"

"Vaata, kus me oleme. Keegi ei oota siin kellestki midagi. Mõnes mõttes, see on kõige tõelisem koht, kus ma olnud olen. Kas see üldse kõlab kuidagi... arusaadavalt? See lihtsalt... Ma ei tea. See annab mulle rahu."

Hinge täidab vaikne lummus, mida on raske sõnadesse panna ja põhjendada. Minu üllatunud silmi nähes pöörab ta pilgu jälle ära. "Sorry, kell on palju," häbeneb ta. "Räägime parem millestki normaalsest."

Mu pilk käib Sylvesteri nahal. Liigub mööda ta kätt tema tagi kaelusele, mis toob taaskord mu tähelepanu mehelikule lõhnale, mida ta kannab. "Kas sul tätoveeringuid on?" küsin siis. Võib-olla ettekäändeks tema keha edasi vaadata.

"Ei. Sul?"

"Ma tahaks. Mu kasuisa ei oleks kahjuks suur fänn."

Sylvester muigab. "Aga mis siis, kui sa teeks selle sellisesse kohta, mida ta ei näe?"

"Eks näis," vastan kergelt, sest ei saa tunnistada, et sellist kohta mu kehal ei ole.