S x R

28. Sylvester otsustas surra.

Kümned silmapaarid vaatavad mind võõrastavalt ja lõpetavad alles siis, kui minu pilgu all murduvad ja silmad maha löövad. Need inimesed, kes mind ära tunnevad, teavad, et ma ei tohiks seal olla, ent nad ei lausu sõnagi. Peopaigas ei ole kedagi Crossdenist, vähemalt mitte kedagi, keda ma ära tunneksin. Kuigi pubi ei ole Oxsteadi õpilaste poolt broneeritud, tunnen end ikka, nagu kutsumata külaline.

Esmalt tahan lasta baarmenil mulle jooki valada, ent taipan siis, et olen liiga tujust ära, et seda nautida. Ükskõik, mis seisus me ka ei oleks, oleme Sylvesteriga alati suurematel pidudel kohal olnud, nagu vaikimisi kokkuleppel, et teineteist vähemalt mingil ettekäändel näha. Ootuspärane on see, et ta minust väsib, aga miks peab see juhtuma just selle tagajärjel, et ma temaga häid suhteid tahan hoida?

Annan Sylvesterile sõnumite kaudu teada, kui nõme on siin üksi olla ja ma kahetsen, et üldse tulin. Ma ei tahtnud temaga manipuleerida, tahan lihtsalt, et ta tuleks. Telefon vibreerib kaks korda - ta lubab kohale ilmuda. Kuigi ta täidab mu soove, paneb mõte tema saabumisest mul pea ringi käima rohkem, kui misiganes alkohol, mis mul täna tellimata jäi.

Selleks ajaks, kui ta pubisse jõuab, ei ole kellegi meeleolu tõusnud. Teda vaadatakse, nagu ei kuuluks ta siia, ainult et tema tunnevad kõik ära. Kaotatud pesapallimängu lein on seekord kuidagi teistsugune. See on salvav. Süüdistav. Vaenulik. Ja kui Sylvester neile otsa vaatab, pööravad nad oma pilgu jälle eemale, aga mitte alandlikkusest, vaid tõrjumisest. Ilme Sylvesteri näol on painatud ja helk tema silmades on ennenägematult haiglane.

Ta istub minu kõrvale, oma pilku või keha minu poole pööramata. Tema mustad juuksed näevad niisked välja ning temast aurab tugeva dušigeeli ja suitsu lõhna. Ta surub oma käed rusikatesse, nukid tema kahvatul nahal muutuvad valgeks. Uurin temalt, kas ta tahab midagi juua, tema aga keeldub kõigest, mida ma talle pakun. Nii me vaikime. Vägisi mõtlen sellele, kuidas siin esimest korda kohtusime, ning mida ma kõike teisiti teeks, kui ma võimaluse saaksin. Võib-olla ei tahakski ma teda siis kohata.

Murran vaikuse: "Ma olen viimasel ajal palju vigu teinud."

"Ei ole."

"Asi on lihtsalt selles, et meievaheline suhtlus eriti ei toimi. Ja ma ei saa aru, mis toimub, kui sa kogu aeg ennast lukku paned," kostan karmimalt, kui kavatsesin. "Näiteks pärast toda ööd, kui me sinu pool olime; ma tean, et ma keerasin väga persse selle, aga kui sa mind niimoodi eirad, siis ma pean lihtsalt katkematult nagu..." Ohkan. "...hüplema erinevate tõlgenduste vahel. Mul on vaja, et sa ütleksid mulle, kui sa ei taha pärast seda enam minuga koos olla, sest siis ma ei pea kogu aeg mingeid erinevaid versioone välja mõtlema sellest, mis su peas toimub. Ma ei ürita süüd sinu peale ajada, vaid lihtsalt ma olen endast juba andnud kõik, mis ma saan ja sellest on kõik ainult hullemaks läinud või lihtsalt äkki sellest ei piisa."

Sylvesteri silmadest kaob valgus nii, et korraks tundub, nagu hakkaks ta minestama. "Sa arvad, et ma ei taha sinuga enam koos olla," kordab ta lakooniliselt. Surub hambaid tugevalt kokku.

"Ma saan ju aru sellest, et ma olen sulle palju halba teinud."

Ta võtab oma käed letilt, kui need kergelt värisema hakkavad. "Ma pean veidi eemal olema," teatab ta seejärel kummitavalt ja tõuseb oma tooli tagant püsti.

"Sa kogu aeg teed nii," heidan talle ette. "Sa lähed alati ära, kui ma sind vajan. Mida ma siis tundma pean sellel ajal, kui ma ootan?!"

Sylvesteri haarab kontrollimatus. Ta nägu on pinge all nagu hoiaks ta hinge kinni ja tema silmad täituvad kiiresti suurte pisaratega ning tõmbuvad üleni punaseks. Ta hingab järsult sisse nagu uppuja ahmib pinnale tõustes õhku, kuid ometi näib see teda ainult rohkem lämmatavat.

Haaran ühte kätte meie joped, teise tema käsivarre ja tõmban ta teiste pilkude alt eemale. Ka siis, kui mööda järve kallast kaugemale kõnnime, käib tema rindkere raskelt ja korrapäratult üles-alla ning ta ei suuda paigale jääda ega mulle otsa vaadata. Tahan nutta ja temast kõvasti kinni hoida, ent vaatan ainult abitult tema seisundit pealt ja hüüan meeleheitega, mis kõlab nagu süüdistus: "Mis sul on!"

"Türa, kuidas sa ei saa aru, et ma armastan sind!" karjub ta oma juustest kinni võttes. "Mida vittu ma tegema pean, et sa näeksid seda?! Ahh?! Ma olen kõike üritanud, et sulle näidata, olen üritanud end kokku võtta, aga kool on perses ja pere on ja ükskõik, mis ma ette võtan, see lõppeb sitasti lihtsalt, ma keeran kõik persse ja ma ei kannata seda, Roxanne, see tirib mind lõhki! Türa, ma teen kõike nii valesti, ma rikun kõik ära, sa isegi ei usu mind enam, kui ma ütlen, et ma tahan sind, ma armastan sind, ma-" Sylvester vajub värisedes maha. "Ja ma ei kannata neid jõledusi, mis ma su kehaga tegin, ma lihtsalt-" Tema pea rapub kontrollimatult. "Ma tahan ära tappa ennast, ma oleks pidanud seda ammu juba tegema, ma tahan ära lämbuda ja-"

"Sylvester, lõpeta! Palun pane jope selga, ja tule istu parem siia pingi peale," palun abitult. Kui ta end aga ei liiguta, sätin jope ümber ta vappuva keha ja kükitan tema kõrvale maha. Ta peidab oma näo ära. "Ma ei taha olla selline värdjas, Roxanne. Ma ei taha üldse olla."

"Sa ei olegi värdjas! Sa oled kõige parem inimene, keda ma tean. Kuuled või?"

"See vist ei ütle sinu olukorras palju."

Turtsatan vägisi naerda ja nohistan nina. "Vist küll."

Sakutan teda särgikäisest seni, kuni ta on nõus püsti tõusma. Tahan uurida, mis nägu ta on, kuid tema teeb kõik, et minust eemale vaadata. Sünkroonselt istume järveäärsele külmale puitpingile. Ma võtan tema pea endale sülle. Hoian kätt ta tulitaval laubal. Tema paneb enda silmad kinni ja hingab pikalt välja. "Ma ei taha olla selline," vabandab ta. "Mul on nii piinlik, ma ei tea, ma lihtsalt. Ei jaksa."

"Mul on ju samamoodi olnud ja sina aitasid mind."

Sylvester surub oma huuled kokku. "See suvi pidi mu viimane olema. Ma olin selles nii kindel."

"Sylvester, sa ei tohi," anun teda ja haaran tema õlavarrest kramplikult kinni. Küllap on tal niimoodi valus. "Ma ei teadnud, et sinuga nii halvasti on. Miks sa midagi ei öelnud?"

"Anna mulle andeks."

Hingan pikalt välja ja silitan ta juukseid. Ta ilme on valulik ja täis kahetsust, ta peidab oma näo mu sülle ära. Must vesi vireleb järvel, ent on kaotanud oma salapärase helgi. Sylvester armastab mind. Ja Sylvester otsustas surra.