S x R

31. Salaasjad.

Edgar Anderson lööb särava naeratusega raamatu kinni ning lükkab ühe sõrmega oma ümarad prilliraamid korralikult ninale. Ehkki tema nägemine mind tavaliselt õnnelikuks teeb, leian end täna apaatselt vihiku serva kritseldamas. Jõuluvaheaeg ei ole mulle kunagi meeldinud ja veel vähem meeldib mulle see vestlus, mis mind Sylvesteriga ees ootab. Meie suhtlus pärast Oxsteadi intsidenti on jäänud pinnapealseks, aga mina tahan asjad läbi rääkida isegi, kui see ebameeldivalt lõppeb. Minu mossitamine ei takista aga õpetajal meile häid pühi soovimast ning klassi varem vabaks laskmast nii, et kõik minema joostes särama süttivad.

"Roxanne, kas sa saaksid korra jääda?" küsib ta enne, kui teiste sabas välja jõuan astuda.

"Ikka," vastan eemalolevalt.

"Kas sul on kõik korras?"

"Ikka."

Anderson surub oma huuled skeptiliselt kokku, kuid jätkab siis teisel teemal: "Mul on sulle üks halb kingitus ka. Mida sa muidu pärast lõpetamist mõtled teha? Ülikool?"

"Aa ei ma... Ei saaks seda lubada ja ma kukuks niikuinii kohe välja," naeran ma närviliselt, peaaegu nagu teeks ennasthaletsevat nalja. "Eks ma elan vanemate kulul lihtsalt edasi seni, kuni saab." Nagu Derek mul üldse kuskile minna laseks.

"Ma ei teadnudki, et sul humoorisoont on," teravmeelitseb Anderson. "Aga ma arvan, et sa võiksid veel mõelda selle üle. Sest see kingitus, mis mul on, on siseinfo... Parksi ülikool võtab seekord mõnele erialale vastu õpilasi puhtalt testide alusel, stipendiumiga muide, ja essee on põhiosa. Kui sul vaheajal vaba aega on, siis sa saad kirjutada ja ma saan sind juhendada."

"Miks?"

"Sest sa oled enamaks suuteline kui alla andmiseks ja teiste õpilaste esseede kirjutamiseks."

Lähen näost punaseks. "Seda on ainult paar korda juhtunud."

"Jah, aga muidu poleks mu sõnavõtt piisavalt teatraalne olnud," räägib mees kelmikalt. "Ma tahaks öelda, et ma ei suru seda sulle peale, aga siis ma valetaksin sulle. Sa oled palju rohkem väärt, kui sa arvad, Roxanne. Mine nüüd jõule tähistama, ma saadan sulle kõik meili peale."

Soovin talle veel häbelikult häid pühi ning komberdan seejärel klassiruumist välja. Peaaegu ootan, et Blake mind ukse taga oodanud oleks ja nüüd mind painaks oma kommentaaridega minu ja Andersoni suhte kohta, ent ma ei ole teda näinud sellest ajast saati, kui me Irisega ta tema kortermaja ees maha panime. Mul on tunne, et ta ei ole vahepeal kooliski käinud. Ja tavaliselt on Blake vaikne ainult siis, kui ta midagi halba plaanib.

Seinte pealt otsapidi maha kukkunud jõulukaunistused sillerdavad trellidega kaetud akende ees. Õpilased kallistavad teineteist ja jooksevad ringi, et veel enne vaheajale minekut oma armsamaid näha. Pessimistlikust loomust hoolimata olen sunnitud naeratama; need inimesed on saanud ilusaks.

Seiran koolimajaesist ning ehmun, kui näen rõõmsameelset Ziggyt enda poole tatsamas. Nii, kui ta mulle aga otsa vaatab, vajub ta nägu vingu ning ta pöörab ümber ja hakkab teises suunas liikuma. Torman talle järele ning panen poisi teda õlast tõmmates ringi pöörama. 

"Miks sa nii imelikult käitud?" küsin ma. "Miks sa siin oled üldse?" Märkan kingikarpi tema kätes.

Ziggy helesinistest silmades peegeldub puhas paanika. "T-teeskleme, et sa ei näinud mind!" puterdab ta.

"Kelle jaoks sa siis siia tulid? Ziggy, mida sa ajad."

"Need on... salaasjad noh."

Kortsutan kulmu. "No nüüd on hilja saladust pidada, sest ma hakkasin küsimusi küsima."