Sektor 3

8.

Keerasin end ümber ja mu seljataga seisis see sama üksik hunt, kellele lõke oli ennist nii suurt huvi pakkunud. See osa mu ajust, mis rääkima pidi jooksis kokku. Mees vaatas juba kahtlustavalt minu poole. Oleks tobe olnud sellel hetkel vahele jääda. Hingasin sügavalt sisse ning püüdsin rahuneda.

"Nathan tahtis endale mingit uut naist. Brianna viskas talle koppa ette. Tahab uut verd." ütlesin oma häält vaevaliselt kontrollides.

"Noo kuradi mees raisk. Ta põrutab Briannat ühes toas, teises Mari ja nüüd tahab kolmadat ka, aga meie ei tohi kedagi puutuda. On vast sitapea. Keegi võiks talle okka kurku lüüa." torises mees käega vehkides.

"Mine edasi jooma, ma ühinen sinuga kohe." ütlesin meest tagasi lükates. Ta pomises midagi omaette, vaatas küsivalt minu poole, kuid otsustas siiski lõkke äärde tagasi minna. Ma ei hinganud enne kui nägin kuidas ta pikali heitis ning pudelipõhja enda kurku valas.

Tore. Olin suutnud Mari täiesti unustada. peale selle, et pidin kuidagi päästma hoone täis inimesi, pidin nüüd muretsema ka Mari pärast, kes tahtis mind juba tappa. Ma ei tahtnud mõelda, mis pidi siis saama kui ta Nathani surnukeha Kapteni toast leiab. Ta rebiks tükkideks kõik elusa, mis tal teel minu juurde ette jääks. Väristasin kõhedusest õlgu.

Keerasin võtit luku augus ning tirisin luku eest. Avasin vaikselt ukse. Inimesi oli poole vähem võrreldes sellega, mis neid enne minu äära viimist oli. Kõigi silmad vaatasid minu poole, aga mitte õnnest, vaid hirmust. Nad kartsid mind. Ja õigesti tegid, ka mina ise kartsin ennast.

Näod, mis mulle otsa vaatasid olid räsitud ja verised. Mõnel oli nägu isegi tundmatuseni läbi pekstud. Ma unustasin hingata. Astusin läbi inimeste ja proovisin pimedas Kaptenit leida, aga teda polnud kuskil näha. Ma kartsin hullemat.

"Kapten?" hüüdsin vaevu kuuldavalt. Vastust ei tulnud.

"Brianna sina või?" küsis Matt püsti tõustes.

Ma ei hoolinud milleski, tormasin tema poole ning embasin teda kõvasti. Minu õnneks ta ei lükanud mind ära, vaid embas vastu. Nägin Elsat silmanurgast maas istumas. Vähemalt oli nendega kõik korras.

"Kaptenit ei ole siin. Ta viidi kuhugi mujale. Ma usun, et ülekuulamis ruumi. Kas sinuga on kõik korras?" ütles Matt kui nägi mind silmadega Kaptenit otsides.

"Olgu me teeme nii. Sina viid need inimesed siit metsa sügavikku või mingi sektori juurde. Mina lähen otsin Kapteni üles. Sektor kolme inimesed magavad õues, nad on kõik täis ja ei tohiks niipea ärgata. See on ainus võimalus. Paremat ei tule." ütlesin relva Matti kätte surudes.

"Sa ei saa üksi kaptenit päästma minna, see on ohtlik. Ma tulen kaasa." vaidles Matt vastu.

"Sa ei saa. Sa pead Elsa eest hoolitsema. Ma sain üks majast välja, saan üksi Kapteni kätte ka. Ära muretse." ütlesin talle kätt õlale pannes.

"Nad valisid suvaliselt sada inimest ja lasid nad maha. Teda pole enam. Elsat pole enam." lausus Matt pisaraid tagasi hoides.

Ma olin segaduses. Vaatasin maas istuva naise poole, kes nüüd mulle otsa vaatas. See polnudki Elsa. Mu süda purunes. Olin murdnud lubaduse, mille endale andnud olin. Ma ei suutnud teda kaitsta.

Astusin paar saamu tagasi ning üritasin selgelt mõelda. Valu ja kurbus mu sees võitlesid. Ma polnud kunagi ennast nii halvasti tundnud, isegi mitte siis kui Nathan mind oma käe järgi ära kasutas. Mul oli tõesti kahju.

Vaatasin Matti poole, kes pisaraid oma silmadest pühkis. Ta oli murtud, liiga murtud, et minuga Kaptenit päästma minna. Valu ja lein pimestasid teda ning muutsid ta liiga äkiliseks. Ta poleks teinud õigeid otsuseid. Kuigi tema oli valmis surema, ei olnud mina valmis veel kedagi kaotama.