Sektor 3

5.

 "Kas said puhata ka või oled magamata?" küsis arst minu haava puhastades ja sidemeid vahetades.

Ma ei teinud temast välja. Mu mõtted olid kuskil mujal. Mul oli vaja teada, kes oli sektor kolme rünnanud ja mis üldse toimumas oli. Ja kui kauaks sektor kolm siia jääma pidi.

Niisamuti häiris mind ka see, et olin ennast liialt avanud ja Kaptenile enda kohta rääkinud. Õigemini olin ainult enda armide kohta rääkinud. Jah, terve mu keha oli kaetud armidega ning igaüks võis neid näha, kuid ma polnud kellegile kunagi rääkinud, kes need tekitas. Iga arm mu kehal meenutas mulle kui loll ma olin ning kui jõhker oli Nathan.

Vaatasin, kuidas arst õrnalt teipplaastri mu nahale surus. Ta kartis mulle haiget teha, sest ka see piirkond mu kehast oli armiline, õnneks mitte nii hull kui mu käed ja selg. Tõmmates endalt kindad käest, ohkas arst sügavalt. Ma tõmbasin pluusi alla justkui ennast kaitstes tema haletseva pilgu eest.

Ta avas oma suu, et mulle midagi öelda, aga sulges selle siis sama kiirelt ning keeras ennast siis laua poole ja süvenes millegi kirjutamisse. Olin rohkem kui kindel, et ta tahtis mu armide kohta küsida. Ilmselt oli tema jaoks sellised armid esimene kord. Sektor üks oli siiski rahulik paik. Selline uudishimu ja haletsus samaaegselt inimeste silmades oli mulle võõras ja kohati eemaletõukav. Minu sektoris ei hoolinud keegi piisavalt, et aidata.

Libistasin ennast aeglaselt läbivaatuslaua pealt maha ning valu hammaste taha surudes tõmbasin püksid üles ja küsisin: "Kaua see umbes paraneb? Kas mulle jääb mingi püsiv kahjustus?"

Arst tõstsis pilgu oma vihikust ja vaatas mulle otsa ning otsis õigeid sõnu. "Kuu aja pärast peaks täielikult paranenud olema. Kahjuks kahjustas ta su närvi ja sa jääd kõnides valu tundam terve elu, aga ma usun, et sa oled tugev tüdruk ja ei vaja vaigisteid, et ära elada. Mitte, et ma ei tahaks sulle anda, vaid meie varud on väikseks jäänud, ma pean jääke ressurslikult kasutama. Aga kui valu on välja kannatamtu, siis kindlasti küsi julgelt. Ma mõtlen midagi välja. Kui sul rohkem muresi pole võid lahkuda, nädala pärast tule uuesti läbi."

Noogutasin tema sõnade peale ning tänasin teda. Arst naeratas mulle sõbralikult ning jätkas oma paberitööga. Lonkisin ukse poole, tegelikult ei olnud valu nii hull, aga jala peale toetudes kippus see tuimaks minema. Enda huvides lootsin, et tuimus oli ainult hetkeline või mõne päevaline. Sulgesin vaikselt ukse enda selja taga.

Mind ootas sõdur, kes lahkelt oma kätt toeks lubas kasutada ja nii vaikselt komberdades jõudsime minu toa poole. Tänasin teda ning sisenesin end tuppa. Kapten küll kinnitas mulle, et Nathan ei saa enam mind piinama tulla, aga sügaval sisimas ma siiski kartsin ning sulgesin ukse, mis oli samal õhtul korda tehtud.

Istusin diivanile, mis voodi ees asetses ning mingi väike putukas näris mind seestpoolt. Terve oma elu jooksul polnud ma kordagi kuulnud, et kuskil oleks varud otsa saanud või millegi puudus oleks tekkinud. Veel vähem olin ma kuulnud, et keegi oleks julgenud sektor kolme rünnata või puutuda. Midagi oli väga valesti. Miski mu sees ütles, et hullem oli alles ees.

Kuna mu puus oli alles paranemis faasis ja arst keelas mul pikema liikumise, siis ei jäänud mul muud üle, kui oma päevi veeta oma ruumis lõksus. Ma oleksin saanud ka päevi raamatukogus veeta, aga kuna sektor kolmes polnud raamatuid, ei osanud ma neis midagi põnevat leida. Ja ausalt öeldes tundus päris igav istuda tunded ja lugeda. See ei olnud lihtsalt minu jaoks.

Niimoodi oma toas aega veetes tundsin ennast rahutuna ja lõksus olevana. Oleksin tahtnud välja minna ja värsket õhku hingata, aga ma ei tahtnud Nathaniga kokku sattuda. Ma ei tahtnud temaga kokku joosta ning ma ei tahtnud et ta näeks, milline ma praegu välja nägin. See oleks talle liialt palju naudingut pakkunud.