Sektor 3

13.

 „Oled valmis?" küsis Arm minu poole murelikult vaadates.

Ma noogutasin. Üritasin suule manada naeratuse. Kogu mu keha värises ja ma olin nii närvis, et suutsin vaevu ennast koos hoida. Ma ei saanud ise ka aru millepärast. See võis tuleneda ka sellest, et ma polnud Kapteni lahkumis saadik korralikult magada saanud.

Lõvi koos teiste asetäitjatega ja nende sõduritega olid linna lõpuks jõudnud ning ootasid minuga kohtumist. Meie kohtumis paigaks oli uurimishoone keldri salatunnelites.

Minu liikumine sai juhtuda ainult tänu sellele, et direktor Adele oli haiglatiiba viidud ja kunstlikukooma pandud, sest tema seisund oli halvenenud. Nii vähemalt väitis mulle Arm. Kõik asjad jooksid kuidagi liiga hästi paika. See tekitas minus palju muret. Ma ei teadnud enam keda või mida uskuda.

Kõndisime mööda külma ja pimedat keldri koridori, Arm ees, mina talle järgnemas. Olime ammu möödunud kohast, kus ma Lõviga salaja kohtunud olin. Lõpuks ilmus meie ette tupik. Olin juba arvanud, et olime eksinud kui Arm hakkas vastu seina koputama. Üks osa seinast kõlas vastu, mis tähendas seda, et sein oli tagant tühi.

Arm haaras taskust noa ning hakkas seina kraapima. Tal kulus vaid hetk, et seina küljest plaat kätte saada. Meie ette ilmus 80 korda 80 sendimeetirt ava. Arm näitas käega, et ma sealt sisse roniks. Ma kahtlesin veidi, kuid ronisin ikkagi. Seina paksus oli umbes meeter. Teiselt poolt pimedust oli kellegi käsi välja sirutatud.

Ma ei haaranud käest, mis minu poole oli ulatatud. Hääl mu sees ei lubanud. See oleks tähendanud, et ma usaldasin käe omaniku. Kui ma välja ronisin, nägin Lõvi enda ees seismas. Ta kinkis mulle oma võluva naeratuse. Ma ei suutnud samaga vastata. Arm ronis kohe peale mind august välja. Ka tema ei haaranud Lõvi välja sirutatud käest.

„Tore on sind taas näha Brianna!" ütles Lõvi mind kallistades nagu oleksime vanad tuttavad olnud.

Ma seisin nagu kivikuju ning kohe kindlasti ei emmanud ma teda vastu.See ei olnud minu jaoks siiras. Rohkem tundus see eputav nagu oleks ta tahtnud teistele asetäitjatele jätta muljet, et meil olid soojad suhted. Aga kedagi peale meie kolme polnud seal tunnelis.

„Läheme teiste juurde. Nad juba ootavad." ütles Lõvi õhinal.

Ma karstin. Ma kartsin, et ma ei vastanud nende ettekujutusele ning ma ei suuda teha seda, mida nad minult ootavad. Ma olin siiski inimene hoolimata sellest, et olin katseklaasis valminud.

Kõndisime mööda kõhedamat ja külmemat tunnelit kui enne. Vesi tilkus laest iga paari sendimeetri pealt, õhus oli kopitanud hais, mis mattis enda alla. Mu keha hakkas külmast värisema. Hõõrusin käsi kokku, et neise natukenegi sooja saada.

Lõvi ja Arm läksid minu ees ning vestlesid omavahel, minu jaoks võõras keeles. Lõvi oleks nagu Armi noominud, sest too langetas pead. Nagu isa ja poeg, aga nad ei saanud olla. Lõvi oli jumeka tooniga, juuksed ning silmad olid tal mustad. Arm oli, aga sama valge nagu lumi, helesiniste silmadega ja helepruunide juustega. Peale armi oli tal ka näos tedretähnid. Kõike muud oleks ta sobinud rohkem minu vennaks.

Tunnel läks meie ees kaheks. Lõvi ja Arm läksid paremale poole, mina nende taga järgi tolknemas. Ausalt öeldes tundsin ma ennast nagu viies ratas vankri all. Nad ei teinud minust kordagi välja ega oodanud mind järgi. Nad isegi ei vaevunud vaatama, kas ma ikka tulin neile järgi.

Järjekordne tupik vaatas meile vastu. Kuid ma teadsin liiga hästi, et see polnud tõsi. Lõvi koputas vastus seina kolm ning siis seitse korda. Sein meie ees avanes ning kinnitas, et mul oli õigus. Sees oli kuulda jutukõminat. Kohe kui me sisse astusime ning uks meie seljataga sulges, mattis vaikus ruumi enda alla.