Sektor 3

15.

Kuum vesi voolas mööda mu keha alla ja sellega koos läks mustus, mis minu peal ja sees oli. Kuigi Kapten oli mind viimasel hetkel päästnud, tundsin ennast ikkagi nii räpase ja ära kasutatuna. Ükskõik kui kõvasti ma ennast svammiga ei nühkinud, ei saanud ma sellest tundest lahti.

Viskasin vahuse svammi endast kaugele ning langesin põlvili. Pisarad voolasid mööda mu põski ning segunesid ülevalt langeva kuuma veega. Ma olin väsinud. Ma kartsin, et jõud ja tahe minus hakkas raugema. Esimest korda elus tahtsin ma lihtsalt tavalist elu, mis iganes see ka ei tähendanud. Ei mingid võitlemisi, peitmisi või pidevas hirmus elamist. Ma tahtsin sellest kõigest vaba olla.

Kui ma ennast tühjaks nutnud olin, sulgeisn kraani ning astusin dušši alt välja. Tõmmates rätiku tugevalt ümber keha, kõndisin aeglasel sammul magamistoa akna juurde. Kuigi me olime peakontorist kaugel, säras ta ikkagi oma täies hiilguses.

Arm oli meid enda ema koju toonud. Maja, kus ta üles oli kasvanud, asus peakontorist kõigest paari, või isegi vähem, kilomeetri kaugusel. Matt ja teised olid meist paar maja edasi, mahajäetud motellis.

Tõmbasin paksu päevinäinud ning tolmuse kardina akna ette tagasi. Ma eelistasin peakontorit mitte näha. Kui ma voodi poole vaatasin, märkasin, et see oli tühi. Ilmselt oli Kapten juba välja läinud.

Tuba, mida ma Kapteniga jagasin, oli Armi emale kuulunud. See oli väga väike. Peale voodi, mis võttis suurem sa toast enda alla, ja suure kummuti polnud toas ühtegi mööbli eset. Kuid see eest oli terve tuba vidinaid täis ning igas nurgas uputas pappkastide hunnikud, koos asjadega, mis enam ammu ei töödanud. Armi ema oli asjade koguja.

Kuna ma ei leidnud toast oma riided ja ma keeldusin Armi ema riideid selga panemast, siis ei jäänud mul muud üle kui rätikus voodi peale istuda. Enne kui mu mõtted jõudsid mind halvata, avanes magamistoa uks ning sisse astus Kapten, hoides käes midagi.

Ta tuli mulle lähemale ning asetas volditud riided mu kõrvale. Need olid minu puhtad riided. „Arm pesi su riided ära!" ütles Kapten mulle selga keerates.

Mu suule ilmus väike naeratus. Sellised väiksed asjad kinnitasid mulle, et Kapten oli täiesti teist masti mees. Ta oli mind juba alasti näinud ning oleks võinud ju lihtsalt seal seista, aga austusest mnu vastu, keeras ta mulle selja ning lasi mul ennast riidesse panna. Ma tundsin, kuidas üks okastraat mu südame ümbert langes.

„Armi tuttav on arst. Ta tuleb vaatab su üle, kui sa valmis oled." sõnas Kapten vaikust murdes, samal ajal kui mina pükse jalga tõmbasin.

„Minuga on kõik korras. Keegi pole mind puutunud." vastasin kiirelt, püüdes teeselda, et minuga oli kõik korras. Tegelikult rippusin ma kalju äärel ja mul puudus jõud ennast üles tõmmata. Ma lootsin, et Kapten seda ei näe. Ma ei tahtnud, et ta minu pärast muretseks.

Tõmbasin just pluusi, mis kuulus kaptenile, üle pea kui ta minu poole tuli ning kätega mu näost haaras. Ta silmad peegeldasid mure. Uurides mu nägu põhjalikult, proovis ta aru saada, mis minu sees toimumas oli.

„Brianna." alustas Kapten pehmelt. Ootades kuni ta saab kogu mu tähelepanu, ta jätkas: „Sa ei pea alati tugev olema. On täiesti normaalne kui sa murdud ja abi palud. Need kaks asja pole asjad, mida peaks peitma või millepärast peaks häbi tundma. Kui sa tunned, et ta sa enam ei jõua siis nuta või kui sa tunned, et sa enam ei suuda, siis haara kinni käest, mis sinu poole sirutatud on. Me oleme kõigest inimesed."

Tema sõnad murdsid mind seestpoolt, aga mitte halvas valguses. Esimest korda elus tundsin ma, et keegi tõesti hoolis minust, ilma et oleks midagi vastu oodanud. Ta äratas minus üles tunded, mis juba pikalt suikuvas seisus olid olnud.