Sektor 3

16.

Ma polnud küll väga palju väikseid lapsi oma elu jooksul näinud, ja kohe kindlasti ei olnud asi selles, et ta mu venna tütar oli, aga Clair oli kindlasti kõige ilusam kahe aastane laps kogu maailmas. Kohe kui Arm Clair süles majja sisenes, langes mu pilk tüdrukule. Ta suul oli õrn naeratus ning ta suured rohelised silmad pärlendasid nagu juveelid päikse käes.

Natalil oli täiesti õigus kui ta väitnud oli, et Clair oli oma isa koopia. Ta nina ja põsesarnu katsid tedretähnid. Juuksed oli tal helepruunid ning ulatasid õlgadeni. Pisike nöbinina ja ranged näojooned. Ta oli mini Arm kui sugu ja silmavärv kõrvale jätta. Need oli ta oma emalt pärinud.

„Ta on meil püsimatu maadeavastaja. Teda peab nagu kull jälgima." ütles Natali naerdes kuna Clair rabeles oma isa süles.

Arm pani oma tütre maha, silitas teda õrnalt pea pealt ning lais siis ennast diivanisse vajuda. Clair tatsas kohselt ringi, käies mööda diivani tagust ning avades kõik võimalike kappe. Natali seisis püsti ning jälgis kõiki tema liigutusi hoolega. Kohe kui Clair katsus midagi, mida lapsel polnud vaja, andis Natali rahuliku, kuid range häälega teada. Minu üllatuseks allus ta oma ema sõnadele koheselt, kuid jätkas ka samas uurimist.

Kui James köögist kandikuga elutuppa ilmus, tardus Clair paigale ning jälgis teda oma suurte silmadega, näos naeratus. James asetas kandiku lauale ning kükitas Clairi ette, olles temaga samal tasemel. Ta naeratas talle sõbralikult ning lükkas siis silmade ette sattunud juuksesalgu ta kõrva taha. See pani Clari aina rohkem naeratama.

James ajas ennast püsti ning istus maha, valades kannust kohvi tassidesse. Ulatades tassi Natali poole, tiris Clair teda samal ajal jalast. James kummardas talle lähemale ning tüdruk tõstis oma käe ning katsus ta habet. Vaatasin Armi poole. Tal polnud habet, nii siis oli see Clairi jaoks midagi uut. Ta silitas hoolega ta lõuajoont, püüdes aru saada, miks karvad Jamesi näos ta käe pihtas haiget tegid.

„Kuidas sa ennast tunned?" küsis Arm ette poole kummardades ja endale kohvitassi krabades. Ta püüdis küll ükskõikne olla, aga ta silmad peegeldasid muret ning osati ka süütunnet.

„Minuga on kõik korras. Lihtsalt kõik mu sees kees üle. Ausalt, minuga on kõik korras." kinnitasin Armi poole vaadates.

Märkamatul oli Clair mu kõrvale ilmunud. Tema suured murelikud silmad vaatasid minu poole. Ta tõstis käed üles ning ütles:" „Sülle." Ma kartsin ja kahtlesin endas. Ma polnud kunagi midagi nii väikest ja habrast enda kätevahel hoidnud. Kartsin teda katki teha.

Nähes, et ma midagi ei tee, hakkas ta jonnima. Natali hakkas enda käsi sirutama, aga viimasel hetkel haarasin ma Clairist kinni ning tõmbasin ta endale sülle. Tüdruk rahunes koheselt ning pani oma käed ümber mu kaela, kallistades mind kõvasti.

Alles mõned minutid hiljem ma mõistsin, mida ta tegi. Ta üritas mind lohutada. Kahe aastane laps üritas mind, täiskasvanut naist, lohutada. See oli nii siiras ja isetu tegu nii väikse inimese poolt. Mingi soe tunne värises mu sees ning rändas siis mööda mu keha laiali.

Tahtmatult läksid mu silmad märjaks. Ma nägin palju vaeva, et neid tagasi hoida. Viimane asi, mida ma teha tahtsin oli Clairi ees nutta. Asetasin käed ümber tema väikse keha ning embasin teda õrnalt vastu. Clair surus oma näo mu kaela ning jäi sinna pikalt. Tema väiksed soojed hingetõmbed soojendasid mu külma keha. Sellel hetkel ma mõistsin, et pean kaitsma teda ja kõike, mis talle kuulus.

„See on küll esimest korda kui ta nii rahulik kellegi süles istub. Sa meeldid talle väga." ütles Natali mulle naeratades ja lõpuks istet võttes. Ta sirutas jalad välja ning venitas enda käsi.